Seaduskuulekad kodanikud, ae-ae... Olukorrast Eestis

Eks ta ole nii et igaüks mõtleb vastavalt oma rikutuse tasemele. Aga vot mina mõtlengi. Mõtlen ja mõtlen ja ei suuda ka oma mõtetes kujutada ette inimest, kes oleks läbinisti seaduskuulekas kodanik! Inimest, kes kohe mitte IIALGI ei läheks punase tule alt üle autotee, vaid ootaks kannatlikult ära millal (kõigest nelja minuti pärast) valgusfoor otsustab tüdinenud jalakäijaid lõpuks rohelise tulukesega rõõmustada... Inimest, kes kohusetundlikult hakaks trügima läbi pungil täis bussi, sest ainuke komposter on hoopis teisel pool... Inimest, kes ausalt hakkaks otsima kassa ees maha kukkunud kortsus sajakroonilise omaniku...

Ma väga hästi tean et just nii peab toimima. Alateadlikult, ja vahest ka teadlikult, sest milline ema sa oled, kui õpetades oma lastele ohutu liiklemise aluseid, kelgutad hooletult üle maantee, vabandades end sellega "et pole ühtegi autot tulemas". Tean, et tuleb leitud rahakoti nagunii omanikule tagastama, aga ikka ja jälle avastan ennast unelemas, et "küll oleks äge leida praegu maast viiesajasega kukru, saaks kohe perele korraliku liha ja köögiviljadega õhtusööki meisterdada või perearstile tänukinki teha"... Siis alles taipan, et selline ootamatu õnn oleks ju tegelikult kellegi tagurpidi õnnetus, kas sellist Eestit me tahtsimegi?? Kas tahtsime, et loomult õiglust tagaajavad inimesed ei näe enam midagi erakordselt hullu haiguslehel viibides haltuuraraha teenimises ja unistavad võõrast rahast oma rahakottis.

Tahaks näha inimest, kes oma elus ei ole kunagi:

Purjuspäi tänaval liigelnud.
Naabrite öörahu rikkunud ükskõik mis viisil.
Suitsetanud selleks mitte ettenähtud kohas.
Sihilikult või kogemata mõnda poes võetud asja lapsekärusse unustanud ja tagasi tulemata jätnud.
Kaubanduskeskuses leitud eseme infoleti viimata jätnud.
Kuusepuud või kuuseoksi metsast toonud.
Bussipileti ostmata jätnud.
Vales kohas üle tee läinud.
Vales kohas/ilma parkimiskellata parkinud.
Kiirust ületanud.
Noorest peast kaubanduskeskusest midagi napsanud.
Vanast peast tuttavale võlga maksmata jätnud.
Netist piraatfilme, mussi tõmbanud.
Piraatkaupa ostnud.
Valetanud, luisanud, maha vaikinud, manipuleerinud.
Midagi ametlikkele teatamata jätnud.
Naabriaia õuna maitsnud.
Prügi sorteerimata jätnud.
Lapse peale häält ja kätt tõstnud.
Autokindlustustuseta/ülevaatuseta/suvel palja ülakehaga sõitnud (mehed).
Poest tagasirahana antud liigse kupüüri müüale tagasi mitte andnud.


Ja nii edasi ja nii tagasi... Need on mõned, argipäevased lihtkodaniku üleastumised. Vean kihla, et igaüks meist on nii mõnegi punkti puhul arvestatav rikkuja. Või koguni mõnda muud, suuremat seadusest üleastumist harrastanud, tänapäeval pole seegi imeasi. Näiteks vee vargused, iseenesest ju väga lihtne - pane kraan vaikselt tilkuma ja ongi vannitäie vett pihta pandud, raha kokku hoitud... 

Sama lihtne on ka mõne miljoni mastaabis tulumakse maksmata jätta ja, pankrotistunud firmana murettundmata ära kaduda. Vabalt - endal märkimisväärne tulu taskus, riigi eelarves auk sees, kuid juriidiliselt on kõik korrektne. Ohh, hakab pihta see poliitikasse vajumine, teadagi soine on meie maa selle koha pealt...

Hakkan siis poliitmoralismisse laskumise vältimiseks oma ühteaegu moraalitseva ja ülestunnistava artikliga lõpule jõudma. Jõudma kurvale järeldusele, et ükskõik kui korralik kodanik sa ka ei oleks, meie praeguses Eestis ei ole võimalik elada täiesti ausalt ja seaduslikult. Lisaks kõigele - seadused muutuvad ka sama tihti kui euribor, ei jõua neid jälgidagi, ega see laenuvõtja pangateatena postkasti ei potsata. Trahvikviitung potsatab ikka suurema tõenäosusega. Ja lõppude lõpuks kui harju keskmine "jänes" või valesti prügi käsitlev peremees peaks oma teo pärast Paradiisi Pääsmest ilma jääma, siis kõrgemal seisval isikul tuleks endale kiiremas korras igavese elu eliksiiri muretsema, sest tema illegaalne kapital asetab ta iga uskliku ja niisama moraalse inimese arusaama kohaselt otsemaid Põrgukatlasse. Sotsiaalne ja majanduslik olukord asendab meid olukorda, kus ausus, õigus, moraal ja patriotism on loovutamas oma kohta ahnusele, vassimisele, kõiklubatusele ja egotsentrismile. Ausal teel ei saavuta enam mitte midagi, seda räägivad nagu ühest suust kõik vähegi edukad ärikalad. Mul on häbi tunnistada, aga sellel on ruumi ka minu elus. Aga niikaua kui olukord riigis on täpselt selline, et varastab ja vassib iga teine, kel võimalust, ei ole mõtet ennast pisieksimustes süüdistada. Kala mädaneb ikka peast ja sabarakkudes põletiku ravimine on naivistlik ega too paranemist. Kahju, et juhtusime elama just sellisesse aega. Hing igatseb ikka muud - ausat teenimist, loogilisi ja arukaid seadusi, mida järgida, riiki, mille üle uhkust tunda. Ihkaks humaanset meditsiini, aitamaks kõiki vajajaid, ametnikke - riigikorra hoidmiseks, mitte ristivastupidi ja ausaid poliitikuid, et toetada ja hoida üht tähtsamatest riigiväärtustest - kultuuri!!!

Vabandan. Vahest laskuvad kõik hädad me ümber korraga õlgadele, nagu raske kartulakott, mida kulaki õuele tassima kohustud... Mu positiivsuse selgroog ei pea vastu ja paneb negatiivses võtmes kirjutama.

Indiaköögist, maitseainetest ja tervisest.

Esimene vaimustus India köögist tekkis mul VS-i indiasööke maitstes. See oli fiiling omaette, ei olnud seda tuttavat tunnet, et kõht läheb kohe lõhki, raske on olla, aga samas tahaks nagu midagi veel. Oli vaid täiuslikkus… Kooskõla.. Minu meelest india köök ongi üks igavene maitsete kooskõla, kus igivana kogemustega retseptide baasil tarvitatakse palju erinevaid ja kasulikke maitsaineid.
Peale gurmee-elamusi on need maitseained tunnustatud kui ka ravi või profülaktiliste omadustega toidulisandid, mida saab igaüks kasutada oma tervisliku õhtusööki valmistamisel.

Ingver on tuntud kui külmetuse ja köhavastane maitsetaim. Ingver soojendab organismi ja vaigistab valu, parandab seedimist, tõstab südame toonust, leevendab iiveldust, pohmelust, tugevdab immuunsüsteemi. Külmetushaiguse korral pannakse ööseks mähised talla alla või ümber kurgu. Teele lisatuna taastab ingver vaimset ja füüsilist energiat. Üldväsimust aitavad leevendada ingverivannid. Idamaine vili ahendab veresooni ja seega soodustab higistamist. Üks teooria väidab ka, et vererõhk püsib tasakaalus, kui maitsestamisel kasutatakse ingverit ja küüslauku samas vahekorras. Ingveril on muljetavaldav nimekiri kasulikest toimetest – see on kasulik maole, silmanägemisele, vereringele, merehaiguse vastu.

Kardemoniga leevendatakse seedehäireid ja kiirendatakse ainevahetust.
Kardemon stimuleerib ja tugevdab maksa, südant ja kopse. Puhastab mõistust ja mõtlemist.
Kaneel on antiseptilise toimega ja soojendav vürts, mis elavdab vereringet, parandab seedimist ja alandab kolesteroolitaset. Kaneel  leevendab külmetusnähte, köha, hävitab baktereid ning aitab vabaneda kehasse kogunenud mürkainetest. Kaneel on väga tugev antiseptik, millel on ka valuvaigistav toime. 1 tl kaneeli veeklaasis on hea antiseptiline suuvesi. Tugev ainevahetuse stimulaator. Kasutada väikestes doosides!

Nelgiterad on soojendava toimega, parandavad seedimist, leevendavad hambavalu ja hommikust iiveldust. Ühtlasi on nelk ka viiruste- ja bakteritevastane vürts. Nelk on valuvaigistava toimega antiseptik. Kõige lihtsam meetod hambavalu vastu on nelgitera suus. Pehmendab ka köha ja aitab rögal kiiremini erituda.

Ka kurkum on hindudel looduslik antiseptik. Kurkum puhastab verd ja ergutab ainevahetust. Lõdvestab soolestikku ja aitab vabaneda gaasidest. Hingamisteede põletike korral valmistada klaasitäiest soojast veest 1 tl. kurkumist ja noaotsatäiest mustast piprast kuristamisvedelik.

Jahvatatud muskaatpähkleid on Idamaal aastasadu kasutatud Viagrana. “Üks teelusikatäis muskaatpähkllipulbrit lahustada klaasis kuumas piimas ja juua õhtuti,” antakse lahkelt meie ajastussegi retsept kaasa. Muskaatpähkel stimuleerib vereringet ja puhastab verd. Leevendab reumaatilisi valusid.

Till
Võiks ju arvata, et till on vana hea kodumaine maitseaine. Aga tegelikult on till meile sisse toodud Kagu-Aasiast. Kui tööl oli raske päev või on lihased eilsest trennist haiged, siis on retseptiks teelusikatäis tilli. Egiptlaste meelest aitab see valude vastu organismis üldiselt ja eriti peavalu vastu.

Aniis on soojendava ja antiseptilise mõjuga taim, mis teeb pea selgeks, toimib ka seedesüsteemi stimulaatorina. Tarvitada väikestes kogustes!

Basiilik on meeltpuhastava toimega närvitoonikum. Stimuleerib aju ja aitab parandada kontsentratsioonivõimet.

Iisop kergendab hingamist, leevendab bronhiidist tulenevat lima kuhjumist. Võib kasutada ka põskkoopapõletiku ja heinapalaviku raviks.

Koriander tõhustab seede- ja aine-vahetussüsteemi tööd. Parandab isu ja soodustab uriinieritust.

Köömned aitavad erituda mao-mahlal. Soodustavad gaaside välja-tulemist.

Küüslauk tõhustab keha üldenergiat, sh. seksuaalenergiat. Mitte ei saa aru, miks armukohtamise eel küüslaugu tarvitamisest loobutakse! On valuvaigistava ja antiseptilise toimega, kasutatakse reumaatiliste, migreeni-, hamba- jm. valude ja põletike puhul.

Loorber, muideks, soojendab organismi, vedeldab verd ja taastab seksuaalenergiat. Loorberimähised parandavad jalgade verevarustust.

Majoraan rahustab meeli, aidates närvilisuse, ängistuse ja ärrituvuse korral. Soodustab seedimist, leevendab happesust ja likvideerib kõhukinnisust.

Meliss on tedagi rahustava ning lõdvestava toimega ja parandab meeleolu. Südametoonikum.

Musta pipart kasutatakse lihasvalude, lihaste jäikuse ja tugeva väsimuse korral. Toniseerib seedetrakti, stimuleerib neere ja desinfitseerib jämesoolt.

Piparmünt on jahutava toimega põletike, põletuste, sügeluste ja nahaärrituste korral. Leevendab peavalu ja toimib närvitoonikumina.

Sinep neutraliseerib toksiine, vaigistab nii lihase- kui liigesevalu. Puhastab verd ja aitab lahustuda trombidel. Külmetus- ja viirushaiguste raviks tehakse jalavanne ja mähiseid.

Seller soodustab uriinieritust ja seedetrakti tegevust. Soovitatakse neerude, põie ja günekoloogiliste põletike raviks.

Valge mugulsibul toniseerib südant ja parandab südamerütmi. Puhastab soolestikku ja soodustab kolesterooli väljumist organismist. Võib kasutada ka vaimse energia taastajana pärast vaimset pingutust või neuroosi.

Tšilli on üks maailma vanimatest loodusravimitest. See aitavat kõige vastu, südamehaigustest külmetuseni.  Tuline tšilli paneb sind higistama, pisarad voolavad, nina lööb lahti, kael ning nägu tõmbuvad punaseks. Põhjuseks on just see, et veri hakkab naha all kiiremini voolama, mis on tervisele väga kasulik. Võid proovida, aga pane igaks juhuks käeulatusse valmis tükike saia ja klaas piima….

Ühe toreda retsepti leidsin ka interneti avarustes, tasub vist proovida:

India talvine vürtsitee

2 l vett
8 tk kaneelikoort
1 spl kardemoni
0,5 spl nelki
0,5 spl musta pipart (terveid teri)
5 viilu värsket ingverijuurt
1-2 pakki musta teed
Kalla vesi potti, lisa kaneelikoored, kardemoniseemned, nelk, must pipar ja ingveriviilud. Kuumuta keemiseni ja keeda 30 minutit. Alanda kuumust ja hauta tasasel tulel veel kaks tundi. Vajadusel lisa vett. Eemalda pott tulelt ja lase järgmise hommikuni tõmmata. Hommikul kurna tee ja hoia kuni tarbimiseni jahedas.
Tee joomiseks kuumuta vedelik uuesti keemiseni, lisa pakitee ning maitsesta  kuuma piima ja meega. Tee tugevdab immuunsüsteemi ja parandab ka vereringet, seega peaksid seda regulaarselt jooma need inimesed, kel käed-jalad pidevalt külmetavad.

http://www.naistemaailm.ee/artikkel.php?id=15725

Niisiis vürtsid toidulauale ja head tervist!!!

Lugemist sõimeealiste laste vanematele

Kallis lapsevanem!

Nagu iga sõimerühm seisame silmitsi probleemiga – pidevad haigused. Nii mõnegi lapse esimene lasteaia-aasta kulgeb sügisest kevadeni kindlas rütmis – nädal lasteaias, kaks-kolm nädalat haigena kodus. Teravust lisab ka praegune majanduslik langus. Olemegi nõiaringis -  haige või täielikult välja ravimata laps tuleb lasteaeda, kus nakatab nõrgemaid (tihti just koduravilt saabunud) rühmakaaslasi ning piinleb ise.

Tulnud esimest päeva oma rühma lastega tutvust looma, jäin ise koheselt haigeks, ning järeldasin, et tegemist on murettekitava olukorraga, kus arusaam, et nakkav on vaid palavikkune laps, on kõvasti lihtsustatud. Tegin väikese uuringu tutvusringkonnas, internetis, pöördusin mitme meditsiinitöötaja poole, et jõuda selgusele, kuidas antud olukorras hakkama saada.

Krista Kaarlõp, Viimsi perearstikeskuse perearst leiab, et
”Kui mudilane on palavikus, köhib lakkamatult, on viril, nina punetab ja tilgub vett, siis peab ta enesestmõistetavalt koju jääma.  Tegelikult peaks  sellise mu­di­lase koju jätma, tervenemiseks piisab nädalast. Nii jäävad nakatamata lasteaiasõbrad ning ka laps ise pääseb tõvest kergemini.

Samuti on hulk lapsi, kes on pidevalt nohused. Nende ninaalune ei puneta, kuid ninast tuleb paksu rohekaskollast eritist ja nad saavad hingata vaid suu kaudu. Sellisel juhul on ilmselt tegemist adenoidiga ning nõu tuleks pidada kõrvaarstiga. Kuigi lapsele võib olukord tunduda ebamugav, ei kujuta tema seisund kaaslastele erilist ohtu, sest taoline nohu pole viiruslik.”

Tugeva pediaatritaustaga Mahtra Perearstikeskuse kiidetud arst Inna Passenko on kindlal arvamusel, et nakkav pole ainult algstaadiumi nohu (vesine nina ja punetav ninaümbrus), vaid ka tervenemise staadiumi rohekas eritis ninast.

Nina-, kõrva-, kurguarsti Tiina Pruleri-Ildi sõnul seoses sellega, et mõni haigus võib kesta kuid ning kaitsesüsteemi taastumine võtab minimaalselt kaks nädalat,  pole lapsevanemal alati võimalik nii pikaks ajaks koju jääda. Siiski “Hoolduslehte saab lapsevanem lapse haiguse tõttu. Nohu on haigusseisund. Viirusnohu on ägedas perioodis teistele nakkav haigusseisund. Tegelikult on see tervete laste suhtes kuritegu, kui nohune ja haige laps lasteaeda tervete laste sekka viia.”

Seadus ei vaata lapse tervist individuaalselt, nagu enamus perearste, kes siiski ei leia, et ainult palavik on haiguse sümptom ja roheline nohu pole enam nakkav.

Kui juba tänapäeva olukord on selline, et peame igas situatsioonis leidma selle “kuldse kesktee“, mõistma iga üksikperekonna probleeme ning arvestama nendega, siis paluks eelkõige teie mõistlikku suhtumist.  Eks ikka haige lapse toomine lasteaeda jääb iga vanema südametunnistusele. Aga siiski on midagi, mida saame ise kodus teha, nädalavahetusel aidata lapse organismil oma tervist taastada.

•  Järgides kõige üldisemaid tervisekäitumise reegleid – süüa täisväärtuslikku tasakaalustatud toitu, pidada kinni õigest päevakavast, saavutades  tasakaalu vaimse ja füüsilise tervise vahel on võimalik vähendada viirusnakkuste jäämise ohtu.

•  Hügieenreeglite õpetamine noorest peast. Näiteks teadlased tõestanud, et regulaarselt neli korda päevas käsi pesnud algkoolilastel esines 50% vähem soolenakkusi. Käsi tuleks pesta sooja jooksva vee all vähemalt 20 sekundit ja kuivatada paberrätti.  Hea, kui laps oskab ise vajadusel nina tühjaks nuusata, veel toredam, kui köhides paneb ta suu ette käsi, või mis veel parem – küünarnukk, nii ei kandu viirused teistele kätlemise ja muu puudutamise teel.

• Kui haigus on tõsisem ja nõuab juba antibiootikumikuuri, siis tuleb meeles pidada, et kahjustatud on tõenäoliselt ka soole mikrofloora. See omakorda põhjustab vitamiinide sünteesi pidurdumist. Vitamiinide puudujäägi korral haigestub laps hiljem kergemini. Seetõttu perearstid soovitavad pärast põdemist teha kindlasti vitamiini või probiootikumikuur. Näiteks Linex Forte kapslid, mis taastavad soole normaalse mikrofloora antibiootikumkuuri ajal ja peale seda, kapsleid saab avada, manustades sedasi probiootikume lastele, (maksumusega umbes 60.-).

• Põhimõtteliselt samal eesmärgil soovitavad perearstid kasutada ka  poes müüdavate Acidofilius tooteid.

• Viirushaiguste ärahoidmiseks ja haigusjärgselt immuunsüsteemi tugevdamiseks on soovitatud punast päevakübarat, greipfruudiseemnete ekstrakti (Citrosept) ja kalamaksaõli. 

• Köhasiirupitest  on apteekides hea valik neid, millele on märgitud laste näidustus. Perearstid soovitavad samuti rinnaku,  selja ja jalataldade määrimist tärpentiini salviga (hind umbes 30 krooni), hanerasva (alla 100.- ), või muude spetsiaalsete salvidega, näiteks looduslik Hustagil Balsam, mis maksab üle saja eesti krooni. Villased sokid jalga ja villane riie ümber rindkere. 

• Head kodused köharavimeetodid on ka õhtused jalavannid sinepipulbriga, ingveritee, paiselehetee,  nurmenukutee, inhalatsioonid ( kartuli, kummeli, sooda).

• Nohu korral on oluline kergendada väikelapse hingamist, hoides nina puhta ja lahtisena, et mitte lasta nohul kasvada keskkõrvapõletikku,  mis on teatavasti väga levinud sellises eas. Puhastamiseks hea vahend Hummer – isotooniline meresoola lahus.  Soovitatakse ka Quixx,  ookeanivett sisaldavat ninaspreid. Mõlemad tõhusad vähendavad ninakinnisust, puhastavad ninakäike ning niisutavad nina limaskesta.  Mõlemad umbes 100.- krooni ringis. Aga olemas ka odavam variant - tavaline toasoe füsioloogiline lahus.

• Head looduslikud ninaspreid, mida ka oma peres kasutan, on eestimaisel Vipisel, maksumusega umbes 60.- pihusina. Samuti kinnise nina korral aitab  tärpentiinisalviga määritud lapp näo kõrvale või küüslauguküüs lapsele padja peale. 

• Eks igas peres on mõni vana hea retsept. Mõni riivib sibulat, lisab mett ja annab enne sööki.  Ise teen alati oma köhivatele põnnidele siirupit veidi keedetud sidrunist, apteegi glütseriinist ning meest. Samuti võib…

• Soojendada põskkoopaid kahe keedetud munaga või jämesoolapadjakestega.

• Puistata sokkidesse sinepipulbrit ja pane need ööseks jalga.

• Eukalüpti õli köha vastu padjale ning küüslaugu kee nohule vastuhakuks kaela.

• Sinise lambiga soendada nina, meega piima juua, kibuvitsa ja muid teesid võimalikult palju.

• “Kunagi üks vana lastearst soovitas titele köha puhul panna jala talla alla täpp joodi. Punkti kuhu seda panema pead leiad nii: võta lapse jalg pealtpoolt oma pihku ja vajuta õrnalt kokku. Päka alla tekkib lohuke. Sinna see jooditilk panegi. Kui organismil on väga suur joodipuudus, kaob see täpp üsna ruttu ära. Siis paned jälle uue täpi. Kuni enam ei kao. Selleks ajaks on su lapsel köha lahtine ja kui varakult jaole saad, siis juba ka unustatud.

• Nohu vastu aitavad vahvad lepatriinusokid.  Enne magamaminekut tavalist joodi ja vatitiku ja täpita  lapsel jalatalla alt kanna koha pealt joodi täppe täis. Siis jalga puuvillasokid+villased sokid ja nohu hommikuks läinud või vähemalt oluliselt vähenenud.”

• Lasteaiaõpetajad on  aastate jooksul tähele pannud, et üks haigestumise mõjutajaid on riietus. Mõni laps on lasteaias alati väga paksult riides, aga et toad on soojad, läheb ta mängides higiseks ja võib hiljem külmetuda. Ka õues seisab vaeseke nagu kubujuss, jaksamata ennast õieti liigutadagi.  See on arvatavasti ka kõige odavam ravimeetod. 

Ja viimaks veidike lootust: põdedes väiksena kergemaid haigusi, areneb lapse immuunsüsteem, et tulevikus edukalt võidelda tõsisemate haigustega!

Leidke alati aega ravida oma kullakesi!

Head Tervist Teie perele!!

Kollektsiomaniakid meie kõrval.

Vaid kogujale teada väärtusega riiulites tomnevad asjad...
Pungil panipaigad, kuhu suure armastusega pannakse hoiule igasugust "varsti vajaminevat kraami"...
Ära pandud vanad riidetükid, millesse ilmselgelt ei mahu enam vanemad ega hakka mahtuma lapsed...
Ilusad tarbe -ja nipsasjakesed, mis on veidi katkised, aga "ei raatsi ju ära visata"...
Elamine keset korraks eest ära tõstetud "väärt"esemeid kulgeb vaikset rada pidi punkti, kus esemed võtavad endale tähtsama rolli kui inimene ise...

Kas mõni nendest piltidest on teilegi tuttav?

Vahest mõni panipaik iseenda kodus meenutab kollektsioneerimisnurka. Sugulaste, eriti vanemate ja üksikute inimeste kodud tihti räägivad antud probleemist päris kõnekalt...

Minul on neid näiteid igatahes küllaga. Näiteid, mis igakord nipsasju kõrvale pannes sunnivad mind pingsalt kaaluma esemete reaalselt tarvilikkust, tuues ikka ja jälle silme ette koledalt värvikaid pilte nendest kodudest, kus peremeesteks on hunnik asju. Ma ei tea, on see minu puhul saatuslik või tegemist on lihtsalt asjaga, mis eksisteerib üsna levinult, aga millest miskipärast eriti ei räägita. Igatahes neti avarustest pole ma leidnud ei vastast eestikeelset teabet ega ka haiguse ametlikku nimetust.

Aga ometi see eksisteerib. Eksisteerib täitsa meie kõrval. Neuropataloog Steven W. Anderson  Iowa Ülikoolist on uurinud arutu kollektsioneerimise probleemi ja leidnud selle seose ajukoore vigastusega. Tegemist on kohakesega otsmikusagaras, mis vastutab selliste intellektuaalsete funkstioonide eest nagu otsustamise, infotöötluse ja käitumise organiseerimise eest. Selle vigastamine tekitab patoloogilist kogumisinstinkti, mis iseenesest on pärit ürgsest vajadusest varuda, näiteks toitu või muud eluks vajaliku. Antud vajadus on niivõrd igipõline ja elementaarne, et selle eest vastutavad keskused asuvad ajukoore all, kuid selleks, et realistlikult hinnata varude vajalikkust on inimesel vaja hästi toimivad ajukoort.  Aju vigastus põrutuse, kirurgilise sekkumise või entsefaliidi tagajärjel tekitab sageli teadlase uuringute kohaselt olukordi, kus täiesti normaalne inimene muutud haiglaselt kollektsioneerivaks, vaid korjamiserõõmu nimel elavaks kodutuks.

Kõige hullem on olukord seetõttu, et tihtipeale on olukord paratamatu. Inimene on pealtnäha üsna sotsiaalne ja toimiv indiviid, hulluks teda ei tembeldata, mis sest et olemasoleva kodu asemel on ta sunnitud elama kasvõi hotellis. Tema reostatud koduga ei ole ka võimalik absoluutselt midagi teha ei politsei ega mupo abil.

Juhtumisi elan sellise inimese läheduses. Minul on nimelt tore naaber. Tegelikult ka tore. Pikakasvu ja sõbralik mees on aastakümneid tegutsenud kuskil mujal, maganud oma töö juures ja vahest tulnud oma ühetoalisse asju tooma. Ta oma pika kasvu ja vaevu avaneva uskse tõttu sarnanes kondise loomakesega, kes läbi kitsa avause oma koobasse puges. Aastakümneid ei saanud me eriti arugi, mis seal seina taga tegelikult toimus. Nojah, naabrirõdul pesitsesid tuvidepesakonnad. Nojah, naabrimeest nähti kord paari aasta jooksul heal juhul. Lõhna sealt ei tulnud, prussakate jaoks polnud seal miskit söödavat. Tore naaber, ei mingeid öisi läbusid tema pool ega vingumist valju muusika pärast meie kohta. Niikaua, kui tema pesakeses vahetamata jäänud torud otsustasid alumistele korrustele lekkima hakata.

Siis, udusas pühapäevases atmosfäääris "Eesti kaunimate kodude konkurssi" jälgimisest segatuna sain alles teada, milline võib olla ühe inimese kodu. Ühistu tegelased ja saninaartehnikud lihtsalt ei pääsenud kõrvaloleva korteri torudeni. Mitte et lukk või miski segaks, ei, nad LIHTSALT ei pääsenud. Kutsuti välja brigaad koristusmehi, üüratu prügikonteiner ja hakati mitteametlikult puhastama. Rõhutan, mitteametlikult, sest kuigi pool maja seisis veeta on selline tegevus täiesti seadusevastane ja meile kõigile võiks mehikesi sinistes riietes kaela kutsuda...

Nad puhastasid terve päeva, kolistades, vandudes ja imestades, kuidas see olukord selleseks kujunes. Rääkisin neile legendiks muutunud loo, et armas naaber, kel paarkümmend aastat tagasi siin mõni naisukegi külas käinud, olevat kunagine lendur ja näinud miskit seal pilvede all, mis ta maailmavaade paugupealt pea peale keeras. Minu mäletamist mööda olevat ta üksik lennukatastroofist pääsenu, võib-olla mu mälu eksib literatuurse lisapinge kasuks... Lendamine jäi igatahes minevikku, mees jäi maa peale, valvuriks, muutus üksikuks ja peaaegu nähtamatuks inimeseks. Aga ta töötas ja suutis maksta tühjana seisva korteri eest... Tühjana.... irw..

Mehed imestasid ja kurtsid, et objekt on lausa igav - ei tarakane ega rotte, ainult üks lõputu kola. Ehitusprügikonteiner sai õhtuhämaruses täis ja tegevus lõpetati. Mitte et korter oleks tühjendatud... Koristusmehed naersid minu naivismi üle. "Eiii,  see vaid terasuurune osa kogu viljasaagist!" Sai puhastatud esikus ukseesine osa, uks nüüd käib korralikult lahti ja avati aimatav pääs veetorudeni. Nii köök kui suur tuba on pilgeni, tõsiselt PILGENI täis, nii et ka ilmavalgust pole enam nähagi...

Lõpp hea kõik hea? Vaevalt küll. Sellel lool ei olegi lõppu. Ei üksikjuhtumi ega ühiskonna puhul. See on juhtum, mida ei saa lõplukult lahendada. Seda haiglast kalduvust kogumisele ei saa arvatavasti ravida ka. Seda kollektsiomaaniat ei leidu ka eestikeelses netis. Parandage mind, kui ma eksin. Aga see eksisteerib. Ja see on tõesti päris hirmus.

Isadepäeva ootuses

Muinasajast peale on perekonna struktuur näinud välja üsna kindaksmääratud. Mammutiaegadest on pärit emmede kuuluvus hälli ning toidu juurde ja issid olid need, kes üldiselt kohtusid perega harvem, surmväsinuna jahilt tulles. Aastatuhanded on sätinud paika tava, kirjutamatu reegli, et kodus on põhitegelane naine ja mees on vaid väärikas lastekantseldamiste pealtvaataja.

Aastatuhanded on harjutanud ka lapsi leppima üsna vähesega - nendele piisas kojusaabunud isa madalahäälsest tervitusmöirest ja vägilase püüdlikult hellast paist enne magamajäämist. Lapsed lugesid ka sellest haruldasest ja napisõnalisest suhtlusest välja, et nendel on olemas keegi kindel, kes alati kaitseb ja toidab nende peret. Ausalt öeldes, me, tänapäeva emad, ei kujuta ettegi kui raske sai siis olema perenaiste elu... Usun, et tänapäeva tehnoloogiliste lahenduste ja ka laste arvu üle ise otsustamise tõttu, oleme me nende naiste kõrval ikka tõelised ingu-vingud! Aga olgu nii nagu on, selle jutu peategelased on siiski isad...

Tänapäeva ühiskonnas on igivana olukord silmnähtavalt muutunud. Mõni maskuliinne matšo kindlasti ütleb siinkohal, et "Jah, kuradi emantsipatsioon, naised on teinud meestest tallaaluseid, õige mehe koht pole kisarohke kodu! Kodu pole kõrts kus igapäev käiakse!" Aga las ütleb, eks tema kogeda on see valus pettumus, kui elu viimastel päevades on ta oma pere ja täiskasvanud laste poolt hüljatud...

Olen õnnelik nähes, et tänapäeva isad ei võta kuulda seda õllest luksuvat, mehelikuna paistma tahtvat luuserit, vaid kogu oma õrna mehelikkusega pühendavad ennast vabal ajal perele. Sõnatukstegevalt armas on vaadata kuidas isad kärutavad oma väikeste punapõsksete põnnidega koduõuel, selle asemel, et lapsiku iseteadlikkusega ja hasardiga joonistada kummijälgi kodulinna tänavatele. Olen siiralt uhke nende meeste üle, kes tulevad oma naistele sünnitusmajja kaasa, hoiavad kätt, hingavad koos ja pakkuvad tuge, selle asemel, et asjasse pühendamatult "pesta lapse varbaid" piirituslahuses lähemas baaris. Isaks saamisel ja isaksolemisel on vahet! Tunnen puhast uhkustunnet nende meeste üle, kes seda tõsiasja mõistavad! Kõige mõnusam on see et selliseid issisid tekib meie ühiskonda aina rohkem! Nunnumeeter läheb põhja, nähes kuidas isad toovad ja viivad oma põnne lasteaiast. Kuidas nad maskuliinse vaoshoituse ja kannatusega ootavad väikeste järele, kui nood, oma teen-ise-püüdluses seovad väikeste kätega sõnakuulmatuid kingapaelu...

Ma pean tunnistama oma enda näol, et naised tihti jäävad kiidusõnade peale väga kitsideks, et meil on pigem alati miskit halvustavat öelda kuid... Uskuge, me siiski väga hindame Teie püüdlusi sel alal, väga!! Sest maailmas lihtsalt ei ole liigutavamat pilti kui see, kuidas suured käed hellalt hoiavad väikesi, unest murtud väikesi jäsemeid.

Ilusat, väga ilusat isadepäeva Teile, Isad!!

Kogu tõde lasteaedadest

Ongi käes aeg, mil valutava südame ja võdisevate jäsemetega otsid oma väiksele kullatükile lastehoidu. Kui sul just erakordset taipu ja tutvusi ei ole oma laps enne sündi järjekorda sokutada, lähed ise lasteaedadesse pinda uurima. Seal võtavad sind avasüli vastu naeratavad ja lapsesõbralikud juhatajatest tädid. Nad nunnutavad sinu kukupaid ja kurva ilmega tõdevad, et isegi nii heale lapsele pole nende majas kohta anda. Lapsi palju, järjekorrad pikad, rühmad pungil, ja üldse nende tublil lasteaial on praegu väga rasked ajad...

Aga su laps on liiga pai ja toredad tädid on siiralt valmis sind aitama. Nad leiavadki siiski selle kauaoodatud kohakese sinu lapsele, juhul kui... oled valmis neid natukene aitama... ostma oma lapse rühma viis voodit (kolm riietekappi, kaks masinatäit liiva õue või mõned vaibad külmadesse rühmaruumidesse - abivahendid varieeruvad lasteaiati). Neid siiraid tädisid enam ei morjenda, et ühe lapse rühma võtmiseks kõigi matemaatiliste arvutuste kohaselt tarvis vaid ühte voodit ja ainukest kappi, nad küsivadki kohe mitu. Su laps lihtsalt on nunnuke ruudus või koguni kuubis ning nende soov aidata kodus hulluks minevat emmet on suur ja siiras!

Mõnes lasteaias on rühmas puudu tööks hädavajalik arvuti ja kui sa pakud oma viimase lauaarvutu esimeseks "sissemaksuks", öeldakse sulle lastepäraselt siiralt: "Ei, meil on ikka uut tarvis, maksetšekiga". Ilmselt on see sinisilmsus nakkav ning seda, et sinu kulul tehti just labast rahapesu, taipad sa vaid siis, kui oled harjunud rõõmsa uudisega, et sinu 24/7 lapsekantseldamisse on läbi. Vabadus on joovastav. Sinu isiklik vabadus, millest oled vaid unistanud juba mitmendat aastat ning ka lasteaia juhtkonna "küsida võib kõikke" vabadus, mis on kujunenud neil kümnete aastatepikkuse raske, kuid tänuväärse töö käigus.

Nii see on. Hindamist väärt inimesed - arstid, pedagoogid, klienditeenindajad võtavad südamlikke tänuavaldusi punastades, kui võtavadki. Aga need, kes nagunii iga lapse pealt riigilt ametliku raha saavad võivad endale lubada hüvede nurumist niigi vaestelt, peretoitmiseks tööle asumist vajavatelt noortelt vanematelt. Mis ajast on altkäemaksud ametlikeks muutunud? Naeruväärne ja kurb samal ajal.

Ja me usaldame oma lapsi nende inimeste hoolde, makstes küllalt suurt raha kahepalgelistele inimestele, kelle silmis puupilli asemel on hetkel käidavad rahatähed. Need inimesed on tegelikult meie ühiskonna alus, meie tuleviku vundamendi riigipoolsed ehitajad, kutselised, kõrgharidusega. Nende inimeste õlgadele jääb see, et mõnes lasteaias on aastaid olematu professionaalne medtöötaja, teises - kokk, kolmandas - muusikaõpetaja, lapsega haiguslehel viibivat õpetajat (tasuta, nii on majal soodsam, loe: juhtkonnale kasutoovam) asendab kojamees, õpetajad käivad tööl haigest peast, sest majal pole raha haiguslehti ja asendusi kinni maksta, palku vähendatakse aga tööülesannete hulka suurendatakse, valverühmad lähevad laste arvu tõttu lausa eluohtlikkuks, ja nii edasi ja nii tagasi... Need asjad jäävad nende inimeste õlgadele, südamele, hingele, sest tegemist on igati usaldusväärsete inimestega, kellel on rahvakeeli lihtsalt käpp sees. Nendele saab kindlapeale usaldada nende tööd - lõputut vassimist ja näitlemängu, nende tugevad õlad kannavad kõik ära, nad on ammu tuimad ega tunne mingisugust raskust. Ja nende inimeste kohal on omakorda inimesi. Ja nende kohal veel. Üks kahepalgelisem ja tuimem kui teine.

Ja meie, lastevanemad, oleme suurepärased näitajad me eestlaslikust mentaliteedist. Käitume nagu odavad lihtsid, täissuuga ja punnissilmadega neelates igast paska, mis ajab pärast tükk aega oksele. Andke mulle, palun, andeks, aga just nii see on, kahjuks. Kodanikuna on mul tohutult valus, et lasteaedade süsteem tänapäeval on nii alarahastatud. Emana on mul hirm jätta oma laps aastakümneid renoveerimata asutusse. Ja lasteaednikuna - kohutavalt häbi kuulata neid tõestisündinud lugusid  erinevates lasteaedades käivate laste vanemate poolt.

Eksistentsialistlikuid mõtteid

Pean täna üht sugulase kutsut magama panema.
Ei ole halastussurm.
Aga ei ole tõesti mõeldav omal kodus sellist looma ka pidada.
Mõtlemapanev.
Kahtepidi.
Üheltpoolt olen saatan, kes loomale viimast korda silma vaatab, shame on me.
Teisalt - olen jah saatan ja so what, kaua võib oma pererahvast piinata?

Ebaõiglaselt lihtne on loomadega muidugi, maksad - saad... Lahti saad... Kohutavalt raske...

Emaksolemise õnn

Seda juhtub üsna harva, kui pääsen üksinda kodunt välja. Harva kogen omaette olemist, mil saan lihtsalt üksildaselt jalutada mööda inimrohkeid tänavaid, hingates vihmajärgselt värsket õhku; hetkeks (ja see hetk on seletamatult väärtuslik!) peatuda bussipeatuses, kus siira, kuid  lohmaka salli avarustesse hoolsasti peidetud huviga saan uudistada kaaskodanikke kreatiivseid looke. Naudin hetki, millal juhtun poole kõrvaga kuulama peenutsevate koolilõpetajatest neidude elavat vestlust. Haruldasi hetki, kui saan harjutada mõtete lugemist, vaadates vihmase aknaklaasi taha kadunud pilguga ärinaist. Saan kogeda empaatilist rõõmu silmitsedes armunud paari, tunnetades õhus nende tänuavaldusi inimrohkele bussile kauaihaldatud võimaluse eest uputada ennast kõmneks minutiks armastaja silmadesse...

Imetlen neid naisi, püüdes arvata ära nende elu professionaalset sisu, natukenegi ennustada nende tuleviku...  Veel aastake-kaks ja kaunist busines-ladyst, kes täna kurnatult ja vaevatuna sõidab  tühjasse majja, saab ema. Vaatan tema hoolitsetud maniküüriga käsi ja mõistan, et ükskõik kui peenutsev ta ka ei oleks, õigepea paisatab emadus ta metsiku kassi tasemele, kes nii ägedalt ja ennastsalgavalt kaisteb oma väikesi poegi maailma kurjuse eest. Mõtlen, et õige varsti tema lapsukese südantlõhestav nutt sunnib teda pilduma maha kõike, mille poole püüdles ta siiani kogu oma hingega, alustades prestiižika töökohaga ning lõpetades kristallpokaaliga peadpööritavalt kallihinnalises restoranis. Nagu miljonid emmesi, hakab ta naiivselt veenma ennast oma enese sõltumatuses, lahkudes kodunt tähtsale ärikohtingule, kus iga poole tunni tagant kimbutab teda väikse peakese magus lõhn ja kange soov helistada koju, et veelkord küsida veidi tobedalt "Noh, kuidas teil läheb?"

Niisamuti ka see särav, ööklubisse tõttav neiuke avastab kunagi enda üllatuseks, et kõik elutähtsad ja üliarmsad pisiasjad, nii olulised ja asendamatud praegu, kaotavad oma olulisust esimese järglase sünniga.  Ning hoopis teised, esmapilgul absoluutselt tühised probleemid muutuvad tema jaoks järsku tohutult tähtsaks. Et kolmeaastase põnni loomulikust soovist minna nüüd ilmtingimata meeste tualetti saab üks kohutav ja ebaloomulikult kelmikas dilemma...

Ükskõik kui muretu või asjalik ta ei oleks, tulevikus suudab ta iga kell langetada rasedusega juurde võetud kilode raskust, kuid mitte iial ei kao enam ta sülest emaduse koorem, nii tülikas ja väärtuslik ühteaegu...  Kui iganes pedagoogiliselt teadlik ta ka ei oleks, hakab ta iga kord kahtlusega analüüsima oma kasvatusmeetodeid. Kui kõrgeltharitud meedik ta ka ei oleks, hakab ta õudusega jälgima, kuidas aina kerkib hõbedane sambakene tema latsekese kaenla all.

Kui glamuurne ta ka ei oleks, tunneb ta varsti suurimat ja siiramat rõõmu lihtsast kullimängust,  räsinud tossudega ja meigita linnapargis ringi lipates.. Kui uljas ja pidurdamatu ta ka ei oleks, aastate pärast enam ei suuda ta kindlasti samasuguse adrenaliini joovastusega kihutada mööda öisi tänavaid motikal. Veel hullem, ta vaevu tunneb ennast ära, kui lapse hälli kõrval istudes tagasihoidlikult küsitleb "Kallis, ega sa ometi kiirust ületa?"

Ta imestus on veelgi suurem, kui kunagi kogeb ta millisel määral võib armastada oma meest, jälgides kodus üldse mitte kõige romantilisemat stseeni, kuis meeltliigutavalt ja õrnalt vahetab noor isa oma tugevate kätega väikelapse mänkmeid...

Ma viskasin viimase pilgu oma armsatele tegelaskujudele ning tabasin ennast tundmas midagi väga siirat ja südamlikku. See oli südamlikkuse ja uhkuse tunne selle üle, et kõik me, naised, varem või hiljem saame emadeks. Et me kõik saame oma nahal kogeda seda imelist õnne, emaks olemise õnne!

Integratsioonist ja muust

Olen alati toetanud arvamust, et riigis elavad venekeelsed kodanikud peaksid hakkama rohkem eesti keelt kõnelema. Loogiline ju. Hundikarjas ikka ju hundimoodi ulutakse. Ei, nali, muidugi nali, selline magedamaitseline ka veel. Aga tegelikult oleks venelastel endil palju kergem. Näiteks... Eks ta ole ikka väljakutse - asuda ülikooliõpingutele võõras keeles.  Paljud vanemad otsustavad ka miskipärast just kultuuri säilitamise kasuks, kasvatades järglasi oma emakeeles, (lasteaed, kool, trennid, sõbrad, tuttavad), jättes sellega suurde ellu astuvaid noori abitult keeleprobleemidega tõtt vahtima. Ainult oma vanemate tobedate põhimõtete tõttu.

Hea, kui värske kodanik on andekas ja edasipüüdlik ning hakab keele vastu tõsist huvi tundma. Aga kui ei ole looduse poolt antud ei verbaalset võimekust ega püsivust sõnastiku kallal usinat tööd teha? Tihti pole soovigi keelt õppida, sest vanemate eeskujul on nähtud, et saab ka ilma selleta elus läbi löödud. Jah, põlvkondi tagasi sai, suure andega saab täna ka, aga üldiselt sellistelt peredelt suuri andeid pole ju loota. Tekibki suletud ring. Palju arukam oleks suunata neid lapsi, kelle emakeel on vene, juba varakult kuskile eestikeelsesse keskkonda. Nõnda, et säiliks armastatud emakeel, aga ka riigikeelt saaks harjutatud. Ja mida varem, seda parem, ehk siis kohustuslik kooliõppe oleks ju hea valik, sest koolis peavad lapsed ju nagunii käima.

Ajalooliselt ja geograafiliselt on meie maa olnud vene keele ja kultuuriga seotud vaata et rohkem kui mõni teine. Muidugi tundub umbvenelaste soovimatus kõneleda eesti keeles vahest ülbe suhtumisena.  Nagu kuratarvitataks meie, eestlaste pehmust, sundides kõigile seadustele vaatamata aktsepteerima vahest lausa vihatut - vene keelt.

Aga loogiliselt võttes, selline tingimus, mis on kaua valitsenud Eestis just ajaloolise tausta tõttu, hakab ju tegelikult taanduma.  Kasvavad uued põlvkonnad venelasi, kes aina rohkem eestistuvad, vahest isegi liigselt. Üksik vana umbvenelane otsustabki lõpuks juurte kasuks ja kolib naaberriiki. Ja asi laabub iseenesest, valutult, vihata. Selline on esimene variant.

Teine variant seostub Aljošaga. Kindlameelne ja ainuõige üleskutse "Murrame läbi" ei murdnud rahvustevahelist seina, vaid hoopis ehitas sellele lisatuge. Võib-olla arukas, pehme lähenemine oleks probleemi lahendanud viiskamalt. Aga meil pole ju aega seletustööd teha, pealegi "venkud ei saa ju niikuinii aru". Ja nii see läks. Хотелось как лучше, а получилось - как всегда. Tülid, provokatsioonid, uus natsionalistlik eksplodeerimine, laine agressiivseid, kuid seosetuid arutlusi vene-ja eesti meedias, lihtinimene hirmunud, sõbralikkest naabritest on jälle saanud vihavaenlased...

Nüüd vaidlen iseendale vastu - aga seletustööd vene koolide kaotamise kohta on ju käinud minu kooli lõpetamise ajast, ehk siis juba kümnekond aastaid! Midagi pole muutunud! Kuid kas ikka arutletud on? Kas on teostatud eelnevalt vajalikke õpeprogramme, konsulteritud teadjamate maadega, tutvustatud rahvale projekte, veelkord arutletud? Ei ole 100% kompetentne, aga julgen arvata, et mitte. Selles asi ongi, kaldume toimima mõtlematult, viimasel sekundil, hetkeajendil. Viskame ujumaoskamatu vette, eks ta ikka kuidagi välja ujub. Või antakse tõesti riigivalitsejatele mingi ports krabisevat koos käsklusega kätte, raha see paneb kiiresti rattad käima...

Kuidas on aga olukord mujal maailmas? Suuremates maades, kus riigikeel ei ole vähem respekteeritud ja nõutud kui meil, eksisteerimas erinevate õppekeelega koole. Saksamaal, natsismi  hällis, koguni peetakse 9-ndat maid, väga suurejooneliselt veel! Ja see ei paku kellelegi alandust ega pinget, ning kõige kurvem, sellest ei räägita meie meedias, konsentreerudes peidetul natsionalismil ning nö sundintegratsioonil, koondades pingeid kindlapeale vanale probleemine.

Tõeline integratsioon toimub, toimub rahva seas. Selle rahva seas, kes ei vaata telekat, ei jälgi ajakirjandust. See toimub peresiseselt, kasvatades lapsi sõbralikeks kaaskodanikeks, kes ei pelga suhelda teisest rahvusest kaasinimesega. Vaikselt toimub see naabrite vahel, seltskonniti. Toimub kultuurisiseselt. Etnilistel festivalidel, seal, kus inimesed on avatud teadmisele, et meie taust tegelikult ei hooli ajaloosündmustest. Meie muinaslood ja laulud küll kõlavad erinevates keeltes, aga sisaldavad endas ikkagi üht, igipõlist väärtust. Väärtust, mis suure vere ja raske vaevaga on säilinanud ja meieni armastusega ulatanud tuhandeid põlvkondi, olgu nende natsionaalne kuuluvus ükstapuha milline. Universaalne väärtus. Univeersuumi väärtus. Sellele ei loe, mis keelt sa kõneled ja kui hästi sa seda teed. Sa oled lihtsalt olemas. Sa oled inimene.