Vodka. Kristallpuhas ja salapärane. Tee juurteni.

          Päritolust ja stereotüüpidest...

   Viina aka vodkat on positsioneeritud kui traditsioonilist venelaste kärakat. Võib olla oma nime pärast, mis kõlab vene keeles vee kohta hellitavalt  "водонька", "водичка". Eks ta ole õige nimi hüüdmaks üht lihtsat ning ühteaegu salapärast vägijooki. Võib-olla vene kultuuri teadaoleva viinalembelisuse tõttu. Jah, Vodka ja Venemaa  kõlavad paljude jaoks kokkukuuluvalt. Ilma viinata ei saa läbi ükski venekeelne ja venemeelne üritus - ei lustakad pulmad ega südantlõhestavad matused. Traditsiooniliselt on küll viin lahutamatu osa vene rahva kultuurist, kuid julgen väita, et stereotüüpidega on kõvasti liialdatud, paljud ajaloolised allikad polegi leidnud ametlikku tõestust sellele, et vodka on pärit just Venemaalt ja et ajalooliselt on venelased alati kõvad pummeldajad olnud... Pigem vastupidi, vene ajaloolane ja etnograf, prof Kostomarov tõestas, et Muistne Venemaa tegelikult jõi väga mõõdukalt. Pühadeti tarvitati ainult õlut ja mõdu, joomist peeti suurimaks pattuks ja häbiks.

    Venemaa sai mekkida tulist vett suhteliselt hilja, 14 sajandil, tänu ühele Genoa saadikule, kes suundus Moskva kaudu Lätti. Tema toodud piiritusel baseeruv jook oli küll tehniliselt pesuehtne viina eelkäia, kuid valmis siiski viinamarja jääkidest ning ei avaldanud tooaeg vene aadlikutele erilist muljet. Populaarseim oli  jäädavalt õlu ja mesijook, viinamarja «aqua vitae» jäi kasutusele vaid ravimina.

    Millal täpsemalt avastati Venemaal kangete jookide valmistamise protsessi ei ole teada. Nagu ei ole teada ka see, kas destillatsiooni tehnoloogiad tekkisid Venemaal või olid omistatud võõrastelt näiteks tatarlaste aegu. Teada on ainult see, et 16 sajandil leidis alkohooli destilleerimine siin mail oma kindla koha rahva kultuuris. Legendi kohaselt esimene viina tootja Venemaal oli Tsudovi  kloostri munk Isidor, juhtus see aastal 1430. Joogi ainulaadsus peitus selles, et tegemist oli teravilja viinaga, rukkise baasil valminud alkohoolse joogiga, millest sai Venemaa õigepea oma isiklilu lemmiku ja visiitkaardi.  Hiljem, Katariina II aegu, kui suudeti toota tippkvaliteedilist viina, ületas tulivee hind mitmekordselt Prantsusmaa kõige kallimate konjakite hinda.  Esimene patendeeritud viin oli 1894 "Московская особенная", söefiltrist läbi käitud, 40%etanoolisisaldusega viin.

      Nimetus "Vodka" tekkis tegelikult märksa hiljem kui piiritusjook ise. Pikaaegselt püsis viina juures hoopis veininimetus. Küll hüüti jooki keeduveiniks - "вареное вино", küll leivaveiniks - "хлебное вино", mõrkjate ürtidega maitsestatut jooki nimetati ka "mõruks veiniks".  Vodkadeks algetappis nimetati hoopis erinevaid tööstuslikke jooke, algul ainult raviotstarvilisi, siis laiemalt. 19 sajandi keskpaigaks nimetust vodka kinnistati lõpuks tsaariaegses Brockhausi ja Efroni entsüklopeediline sõnastikus. 1936 aastal sündis Venemaal ettekirjutus, et ainult puhas vee-piirituse segu sai õigusega vodkaks nimetatud olla. Ülemaailmseks terminiks sai vodka 20 sajandi 50-ndail aastatel.

    Samal ajal on ajalooliselt märgitud viina tekkelugusid ja traditsioone Poolas, Rootsis, Eestis, Soomes, rääkimata araabiamaade igati kiirest arengust... Nii et alust pidada Venemaat viinamaaks ajalooliselt polegi.

     Русская водка - что ты натворила...

    Aga viina mõju vene ajaloole ja traditsioonidele on siiski märkimisväärne. Paljud kuulsad vene aadliperedki elatusid viina tootmisest. Kas teadsite, et kuulus vene poeet A. S. Puškin  on oma lütseumiõppe võimaluse võlgu  Boldino kohakeses toimivale veinitehasele, mis kuulus tema auväärt vanaisale Lev Aleksandrovits Puškinile? Mina mitte. Nüüd siis teame...

   Küllalt palju on vene kultuuris  viinuškale pühendatud eri liiki vaimustavaid teoseid,  küllalt palju geniaalseid inimesi võisid nimetada antud jooki oma Muusaks. Küll nende kõrval ka neid, keda see Muusa ja isiklik tervis ka alt on vedanud, aga Venemaa karmilt põhjamaine joomiskultuur ja puudulik alkopoliitika on medali teine, tumedam külg ning juba hoopis teine asi, mis väärib pikemat traktaati...

    Vodka tänapäeval.

    Tänapäeva  maailmas toodetakse iga-aastaselt enam kui 4,6 miljardit liitreid viina, summarselt mitte vähem kui 50 miljardit taala. See teeb 20% globaalsetest kuludest kangele alkoholile (lisaks viinale samasse statistilisesse kategooriasse kuuluvad kõik enam kui 20% kangemad joogid - konjak, brandi, whiski, rumm, dzinn, tequila, liköörid, absint jne). Nii et uskumatult masstaapne on tänapäevani see viinatööstus, eksole.

     Isuäratav valmistustehnoloogia.

    Viina valmistamise tehnoloogia sai lõplikult välja töödatud 19 sajandi 90-ndatel aastatel ja praktiliselt muutumata kujul säilib tänase päevani. Põhiaineks vodkale on aegade algusest kasutatud teravilju - algul rukkist, 19 sajandi keskpaigas lisandus sellele vahelduseks ka hirss. Põhilisele komponendile lisatakse traditsiooniliselt vähestest kogustes ka odra, kaera, maisi, tatra, hernekruupe. Vesi, kui väga oluline komponent, mõjutab unikaalset viina maitsekvaliteeti. Parimaks peetakse pehmet jõe ülemjooksuvett, samuti on hinnas ka allikavesi. Vesi peab olema ideaalselt läbipaistev, värvitu, minimaalsete sooladega, seda ei keedeta ega destilleerita valmistamise käigus. Vee kvaliteedile olevatki võlgu tõeline vene viin oma erilist pehmust, kargust ja kristallset puhtust. Enne teraviljapiiritusega segamist lastakse veel settida, filtreeritakse mitmel viisil. "Premium" klassi viinade puhul teostatakse veel lisapuhastust - piima, munavalge või hõbeda abil. Füüsilises mõttes ei saa seda küll just puhastuseks nimetada, tegemist pigem produkti küllastumiseks mikroelementide lisandumisega. Kaasaegsed nõuded lubavad väikestes kogustes mitmesuguste lisandite kasutamist, mis parandavad maitseomadusi ja viina "joodavust" ning asetavad valmistoodangut "Special" kategooriasse.

     Tarbimise kunst

     Reeglina süüakse viinale midagi peale. Olgu tegemist kuumade söökide (vaata Bulgaakovi vapustavalt head kirjendust "Koera süda"- nimelises romaanis) või külmade suupistega (kurk, seened, kala, võileivad), pealesöömine on tervislik ning soovitatav. Samuti on levinud haljale viinale pealejook - naturaalsed mahlad ja kompotid, gaseeritud joogid, mõnes allikas on  märgitud ka kurgivett ja õlut, eks ta ole maitseasi. Mõnele maitseb paljalt, mõni sööb viinale peale musta leiba, mõni mehisem piirdub leiva nuusutamisega. Serveeritakse jääkülmalt, nii püsivat maitse parem.

     Minu lemmikutesse see jook ei kuulu. Aga kui juba, siis juba vene traditsioonides. Ikka kolmandik klaasi korraga, aga tegemist peab ikka hea viinaga olema, must leivaviil peale hammustamiseks. Ja raudselt tugevam toit kindlusetundeks kõhus.

Vahvasti sobib see tuline jook talveüritustega, kelgurõõmude, põhjamaiste ringmängudega. Slaavi valjuhäälne хоровод on selle juurde suurepärane meelelahutus, mis ei lase alkolembelisematel viinapitsi kallale toppama jääda, vaid suunavad mõtteid kaugesse-kaugesse minevikku, mil natsionaalsed erinevused polnudki nii määravad. Tagasi juurteni, mis on ühised, kultuurideni, mis on vaatamata erinevustele siiski üsna lähedal seisvad, hingedeni, mis on meil kõigel ühtemoodi suured...

    Heas viinas peitub unikaalne jõud,  mis kunagi aitas meie eelkäiatel elada üle külmemaid ja raskemaid aegu, sellesse on poetatud inimlikkuse ja vendluse traditsioone kange napsi tarvitamisel, tugevust, mis karastas me esivanemaid nende murehetkeil ning rõõmsa lauluga avas nende südameid rõõmuhetkeil. Selge see, et liigne tarvitamine ja abstsinentne sündroom nende jõudude alla ei kuulu, seega ükskõik kui puhta kvintessentsiga tegu, liialdada selle kange kraamiga ei tasu!


За здоровье!!

Elu-olu

Koos valimisteni jäänud ajaga sulab lumi, paljastades koeraomanike seaduserikkumisi. Paras väljakutse on tavakodanikel nendesse rikkumistesse mitte astuda. Ka edukamatel - väljakutseid tuleb ju muudkui igast erakonnast. Lumi sulab ja aina rohkem toredaid inimesi astub...

Soovin kõigile, et me kingatallad, aga ka südametunnistus jääks puhas. Muide, kui sita sisse astumine pidi nagunii raha tooma, siis juba eelistaks koerte tehtut, ikkagist väiksemad..

Vaimukultuurist m*nni pikenduseni.

Vaimukultuur, hingeline areng, sisemine intelligents. Need väärtused, nimetagem neid iga inimese sisemiseks vaimsuseks, on toiminud, ma pakun, et juba ürgajast peale. Siis kui liidrit valiti tema sisemise karismaatilisuse tõttu, siis, kui ühest sügavast pilgust saadi aru - see mees on au väärt.

Vaimukultuur arenes koos ühiskonnaga. Seda, nagu kodumaa põlde on aastast-aastasse armastusega haritud, väetatud, hoolega hoitud. Ühiskondlikult ja üksikisikuti. Per astera ad astra*  said vaesed talupojad oma viimase küünla hämaras valguses veerimist õppinud, vahetanud oma esimest saaki igapäevase naudingu vastu, mille pakkus neile muusikaline harmoonia. Mingisugusel sisemisel kutsel hoolisid ka tahmanäpulised mehhaanikud alati sellest, et nende jalatsid püsiksid puhtad ja särk härrasmehelikult ees.

Vaimukultuur ei hoolinud valitsejate vahetamistest, keeldudest, sõdadest,  muudest kataklismidest. Sest isegi hävitades mateeriaat, ei tapa hinge, nõnda hoidsidki meie eelkäijad trotslikult kultuuri alati oma enese hinges, et varem või hiljem edastada järeltulevatele põlvkondadele. Teatreid võib lammutada, teoseidki hävitada, kuid hinges mängivat muusikat ei saa inimestelt ära võtta. See nimelt peitub inimeste sees. Vaimukultuur on siiani olnud peidus, täiesti nähtamatu, nagu lisaorgan me organismis, nagu süda või magu.

Aga inimkonnaareng koos oma lõputute tehniliste lisavarustustega (hookus-pookus!) on kõik pea peale keeranud. Tänapäeva vaimukultuur on nagu meretähe magu  - toidu otsingutel väljapoole pöördunud. Nagu põhjarahva kasukas, mis sai pahupidi keeratud, nii et koltunud loomanahast sai uhke nahkmantel, elagu men in black! Mitte et nahkmantel kasukast kehvem oleks. Ega meretäht paha loom...

Lihtsalt vaimsus on muutunud. Kui varem oli see vaikne ja vaoshoitud, sarnane jaapanlikult flegmaatiliku väärikusega, väliselt minimalistlik ja diskreetne, siis nüüd elab vaim kirevat ja glamuurset elu, ilustatud nagu bollivuudi filmides.  Elu 3D-kino-, mitmefunktsionaalsete mobiiltelefonide-, pultide-, keedumasinate-, smart phonide-,  gadgetidega, vidgetidega, bluerayde, e-koolidega, etc. Näitlikku elu, kus au sees väline sära, täiuslik ilu ja absoluutse stiilitundlikkus (loe: moeröögatustega kursis olemine), mille saavutamine on võimatu ilma oldschool tossudeta ja Hello Kitti särgita, ilma vidinateta, mis teevad absoluutselt kõikki elu valdkondi kordi ja kordi lihtsamaks. Andke mulle andeks, kuid isegi munni pikendus olevat tänapäeval täiesti võimalik. Imestamapanev, et see on ka vajalikuks muutunud, sest mida muud selle olemasolu seks-poodides tähendab kui ühiskonna enda nõudlust.

Käinud meie töökas talumees oma karusaabastes ja lugenud igivanat Kama Sutrat, aga ei, talle tõmmatakse oldscoolid jalga, smartphone tasku ja soojendusega bemm taguotsa alla ning imestatakse, miks tema piltilus ja parajalt bling-bling memm ikka veel ei sigi...

Tahaks karjuda nii tõnismäelikult - "Peatage lasnamäe!", aga teiste sõnadega -"Peatage progress!". Meil ei ole vaja nii palju vidinaid, me ei jõua neid oma elu jooksul kasutadagi, meil ei ole vaja e-kooli, pole vaja riistvarasid ega riistade pikendusi, kui me jõuame tõelise vaimsuseni. Vaimse kultuurini, kus vanemad usaldavad oma lapsi, kus abikaasad armastavad teineteist sama tingimusteta kui ema oma vastsündinut ja vastupidi. Kui me jõuame läbi selle rõhuva progressi tõelise kultuurini, mis peidub me endi sees. Ärge toppige oma räpaseid infotehnoloogilisi käsi meie sisse, lõpetage ära südame pahupidi keeramise! Süda läheb pahaks kogu sellest kaasaegsest bling-blingist, sellest, et tühi, kuid ilus kest loeb rohkem, kui see, mis peaks selle all tegelikult peidus olema!!

* läbi raskuste tähtede poole

Kultuurist, vanuritest. Lembit Andresenist ja olukorrast riigis.

Täna tabasin ennast mõtlemas... kultuurist. Sõitsin mööda ülikooli ajast tuttavat marsruuti, silmasin kaotatud puzzletükkidena puuduvaid arhitektuurseid objekte ja mõtlesin... kultuurist... Mõtlesin, mis see õigupoolest on, mida tähendab kultuur minu jaoks... Jalutades mööda inimrohkeid tänavaid, aitasin veidi jännis olevaid vanureid ja... kuidagi järsku kuulsin oma mõistust jälle seda sama küsimust esitamas.


Aga vastus... See koledasti sarnaneb triviaalse koolikirjandiga. Kultuur on minu jaoks... tra-ta-ta-tataaa... Ja nii edasi ja nii tagasi. Tegelikult võib objektiivne formuleering olla üsna pikk ja tüütav, seekord tahaks põgeneda kooliajast õpitutest mõistetest, õigupoolest ei ole kooliajal õpitu kunagi mul hästi peas püsinud, ikka läks suure vaevaga ühest kõrvast sisse ja siis palju kiiremini teisest välja... Aga jutt pole sellest...

Minu jaoks on kultuuri iidoliks ei keegi muu kui Lembit Andresen. Just-just, peda õpilased teavad kindlasti, et jutt käib pedagoogika ajaloo fenomenaalsest tegelasest, karismaatilisuse poolest üliinimesest, kes on kõigi meie jaoks, kel oli õnne tema loenguid kuulata, jääb vist igaveseks väga oluliseks figuuriks ja eeskujuks. Miks just tema? Vastus, mis minu absoluutset valikut põhjendabki, on nendes ülalkirjutatud kirjelduslausetes juba vast olemas, ei hakka ennast kordama... Kultuur peitub väärika proffessori silmades, tema käitumuses, tema olekus... Harukordses oskuses olla Härra Professor, panna mõtlema, arutama ja enamgi veel - tunnetama ainet ja tegelikult midagi enamat kui vaid aine, pedagoogikat ajalugu kogu oma hiilguses, kultuuri, sest minu silmis on üks pedagoogika eelmärke edastada kultuuri noorematele põlvedele. Staažikas pedagoog on minu meelest suurepärane näide hingepõhjani kultuursest inimesest, muidugi mitte sellepärast et ta just pedagoog on...

Selliseid inimesi leidub ka teiste alade inimeste näol, nad tulevad sulle vastu tänaval, küsivad viisakalt abi bussis ja naeratavad sulle bussipaviljonis. Nende kortsus näod võivad pajatada vägagi palju nende läbielatud muredest, õnnetustest, kaotamiste valust, kuid mitte iial ei peegeldu nendes ümbritseva maailma mustemat poolt. Nad ei vingu, ei virise, ei süüdista, ei mõista kedagi hukka... Väga vähe on neid jäänud... Üleüldse vähestel inimestel on see uskumatu oskus vaatamata hetkeseisu kesisusele, märgata elu säravamat poolt.. Ja kaldun arvama, et need ongi teistest tugevamad, targemad, kultuursemad inimesed. Valu võib olla murdnud nende füüsilist hoiakut, vajutades selga küüru, kui mitte iial ei murdu nende inimeste sisemine selgroog - põhimõtete ja väärtuste selgroog.

Jah, ma räägin meie vanuritest. Eks kindlasti on nende seas ka teistugusi näiteid, selliseid, kes torisevad ja irisevad üldiselt kõige üle, mida veel suudavad oma silma ja kõrvaga vastu võtta. Eks vanus ja seniilsus teeb oma töö, eriti just nõrgemate isiksuste puhul, andestagem neile. Kuid ma tahaksin rääkida just nendest vanuritest, kellest tõesti tasub rääkida, kellest on võib-olla viimane aegki rääkima hakata... Tahaksin rääkida ja märgata igaüht neist tublitest vanadest inimestest, kes on oma harukordsuses meile kõigile väärikaks eeskujuks. Kes on elanud oma elu meie jaoks, toonud ohvreid ja tundnud valu ega nõua erilist tähelepanu, kuigi on viimast kümnekordselt välja teeninud... Kes iika veel osalevad meie elus, liiguvad vaatamata oma haigustele ringi.

Sest just need on meie kultuur. Kultuur, see ei hala, ei virise, kes ükskõik kui väeti ta ei oleks, hoiab oma pea väärikalt püsti ja vaatab edasi, kultuur, see viitsib mõelda ja arutada, osaleda ühiskonna elus viimse oma elu hetkeni, kultuur see ei hooli rahast, kuigi jah, raha oleks tal loomulikult tarvis...

***

Mõnes mõttes on minu elus kultuur üsna puudu. Ma ei käi teatris, ei loe klassikuid, ei mõista baletti ega ooperat. Viimane etendus, mida oleme lastega vaatamas käinud - aastatagune "Tsuh-tsuhh-tsuhh" ja viimane vaadatud muusikal pärineb vist ülikooliaegadest, muuseumiskäigud piirduvad päevadega, mil sissepääs tasuta... Mul on kohutavalt häbi selle üle, aga nii see jääb, sest ühe teatri külastuse asemel eelistan hetkel toita oma pereliikmeid. Mitte et me toiduga liialdaks. Lihtsalt... Ei, ma ei hakka siin kohal virisema, sest tahan tõesti ennast parandada ja leida oma sisemine kultuur võimalikult varakult, enne kui lastelastele pinda hakkan käima. Aga kohutavalt kahju, et tänapäeval leiva kõrvalt tsirkuse tarvis küll võimalusi ei leidu. Et kogu vaatemängulisus mahub ühte suurde kasti, mille nimi on juba kaheaastasele hästi teada - televiisor.



Kultuur on see, mis paneb mõtlema, arutama, vaatama laiemalt kui omaette. Praegune olukord paneb meile kõigile nagu töösuksudele klappid pähe, et me saaksime vaadata ainult ühes suunas, mitte ei piiluks liigsalt ringi. Nagu orjapidajate ajal ikka - orjadel peab olema ainult niipalju toitu ja niisooje kehakatteid, et jaksaks tööd teha. Kaugel me sellest ajast ees oleme? Jälle ma vajun oma mõtetega seniilsuse tasemele... Aga vähemalt, ma mõtlen. Cogito ergo sum...

Et siis üsna retoorilise küsimusega tuli täna mu uudishimulik mõistus lagedale...

Tali tuli tagasi. Hangete- ja jääsportimine on in!

Hoidke oma konte, noored ja veidi vanemad!

Tequila. Tulivesi Mehhikost, värvikate kultuuride kokkusaamise maalt.

Tõelistele botaanikutele

Tequila nime all tuntud alkohoolset jooki toodetakse kuivadel aladel kesk-mehhiko kandis. Tegemist on kange destsilleeritud tuliveega, mille valmistatakse kääritamise protsessis maguey-nimelise vilja mahlast. Tequilale omistatud kaktuse viina staatust võiks botaaniliselt pidada lausa solvavaks, sest taim, mille viljast vägijooki tehtakse - Agave - kuulub ametlikult hoopistükkis uhkete lilialiste sugukonda!

Agaavid kui liik, mida arheologide väidete kohaselt kasvatatakse seal mail juba üsna iidamast ja peaaegu aadamast, on seotud kogu Mehhiko ajalooga. Agavest valmistatava vägijoogi üsna peene päritolu kasuks räägib juba ainuüksi viljade kasvatusviis ja sellega seotud nõuded.  Nimelt vajab taim vähemalt 7-8 aastat usinat kasvamist punakalt lubjases mullas tulikuuma mehhiko päikese all, et kooskõlas hoolsa kontrolliga ja kohalikke traditsioonidega saavutada lõpuks vajalik küpsustase, kui vilja kaal küünib koguni 70 kilogrammini. Muideks õitseb taim ka vaid korra, oma õilsa eesmärgi nimel.


Natuke ajalugu ja lingvistikat

Tequila lingvistiline nimi peidab enda päritolu ajaloo hämarustesse. Ühes allikas arvatakse, et sõna "tequila" aluseks on muistse rahvuse Nahuatl kõnepruuk. Häälduse poolest sarnane sõnadeühend tähendas  "viljalõikuse kohta" aga ka "metsikute taimede kasvumaad", samuti on võimalikuks tõlgeks "koht, kus lõigutakse" ja "plats, kus tehakse tööd" ja isegi "koht tempude jaoks". Et siis meie keeli öeldes - töö ja vile koos. Päris kelmikas algus, mis?!

Teised allikad pajatavad, et sõna "tequila" tähendab "teraväärset kalju". See mõjub isegi üsna tõenäoliselt, kui arvestada territoriaalselt levinud vulkaanilist klaasi, mida leidus ohtrasti seal mail otse põldudel. Klaasist valmistati edukalt terasid, roope, noole, kasutati isegi teedevalmistamisel paljudes kohalikkes linnades. Joogi puhtus ja teravus võis küll tekitada teatud assotsiatsioone klaasi ja kaljuga. Kuid siiski, tudeerime edasi...

Kaskauin rahvuse keeles on tequila moondatus sõnast "tetilla", mis viitab kohalikke vulkaanide sarnasusele naisterahva rinnaga. Mis on ka iseenesest üsna kaunis lugu...

Teisedki allikad teavad pajatada tequilast. Väidetakse, et see on hoopis põliselanikke nimest, kes omal ajal alustasid joogi valmistamisega, Ticuilas või Tiquilos. Tõlgitakse seda ka nagu "linna" ja "orgu", samuti  kõlab see mõnes keeles nagu "hing".

Üsna tõenäoline on aga "tequila" nime teke, küll üsna hiline, samanimelisest linnakesest, kus umbes 1900 aastal alustati kaasaegse "tequila" tootmisega, leiti uus valmistusviis seni valmistatava mezkali-nimelisele, väga teravale napsile vahelduseks.

Ajaloost 

Tequila ajalugu viib meid oma juurtega VIII sajandisse, kui rändurrahvas tolteegid valmistasid agaavist esimese pulke ehk agaavi õlle (pulque), 4-6 kraadist joogikest. Legend vestab, et indiaanlased ei avastanud kesvamarjukest mitte ise, vaid hoopis jumaliku ilmutuse juhendamisel. Välk olevat poolitanud agaavivilja ning kõik see mees rõõmsa üllatusega kaes, kuis sellest hakkas voolama imeline nektar.  Mehhiko indiaanlased polnud õrna aimugi, et selle vilja sees võis olla peidus säärane "Jumalate and", mis käärimise käigus muutus nõnda meeldivalt joovastava järelemekiga vahutavaks joogiks. Niimoodi algavat hispaanlaste vaimustus sellest piimjast märjukesest, mis hoidis kõhu korras ja meele muretuks. Pulke hakkas mängima nende elus niivõrd olulist rolli, et meile juba tutav pulke ema, Sinine Agaav, samastati Mayahuel-nimelise jumalannaga, kellel olla 400 rinda ja 400 last. Ega taim niisama ole vanakreekakeelse sõna (Áγαύη) kohaselt „väga kuulus”. Agaav on saanud oma nime müütide tegelaskuju Agaue järgi, kes tappis purjuspäi oma poja Penteuse ja hiljem häbi pärast ka enese. 

Pika aega oli pulke ainukene mehhiko alkohoolne jook, kui siis hispaanlastest konkistadoorid tõid Mehhikosse europast pärit tehnoloogia piirituse valmistamises. Siis, 1521 aastal nägi ilma esimene mezkal, praegusest tequilast natuke kangema maitsega vägijook, sündinud magusast agaavimahlast. Sest ajast peale sai mezkalist mehhiklaste suur lemmik, seda tarvitati et kustutada janu, saada jagu väsimusest, stimuleerida mõtetööd ja vaimset tegevust, aga ka haavade paranemise eesmärgil.
 
Meile tuttava joogi isaks nimetab ajalugu don Pedro Sanchez de Tagle, kes asutas 1600 aastal esimest keedukoja.

Tequila populaarsus kasvas väga  kiiresti ja laialdaselt ning juba 1608 aastal kohalikud valitsejad maksustasid mezkali-laadsed joogid. Esimene suur tootja, kes 1795 aastal sai ametliku litsensi tequila valmistamiseks on  Jose Maria Cuervo, seega meil on tänapäevalgi võimalik mekkida üht vanimat ja kvaleteetsemat tootjamarki "Jose Cuervo". Kuldne aeg saabus tequila jaoks XIX sajandi alguses. Saavutades ameeriklaste poolehoidu, tequila tootjad alustasid usina ekspordiga Euroopa riikidesse. Vahetult enne seda toimus tequila ja mezkali ametlik erandumine. Nii nagu õiget šampust toodetakse Champagne provintsis, jäi au ja uhkus nimetada oma valmistatud jooki tequilaks vaid sellele mezkalile, mis toodetakse spetsiaalse tehnoloogia järgi Halisko osariigis, Tequila nimelises linnakeses.

Natuke tootmisest.

Jook valmistatakse sinisest agaavi sordist (Agave tequilana, blue Weber). Pinas (puhastatud vili) aurutatakse või keedetatakse vajutise all üks või kaks ööpäeva, siis peenestatakse, pressides välja magus, tume, paks mahl. Mahlal lastakse pärmi või suhruroo toime abil 2 kuni 8 päeva jooksul käärida, seejärel distsilleeritakse kahekordselt. Distsileeritud vett lisades langeb joogi kangus välisturule viidaval tootel kuni 38-40%, siseturg saab omale 40-46 kraadist tulivett.

Erinevad tequilad

Teadagi on olemas erinevaid tequilasid:

Blanco. Värvitu, samuti nimetatakse white või silver. Noor, karge ja värskendav ja Молодая, свежая и бодрящая. Laagerdamata villitakse pudelitesse.

Joven. Noor tequila, mis ei ole samuti laagerdamist saanud, aga aromatiseeritud. Selle nime alla kuulub Tequila Gold, mis on olemuselt sama puhasja karge, nagu blanko, millele on lisatud väikene kogus karamelli. Sellest ilus kuldne värvus ja mahedus tarbimisel. Nii samuti ka Tequila Оrо sisaldab karamellilisandeid.

Reposado. Puhanud. Just nõnda nimetatakse tequilat, mis on laagerdatud vähemalt 2 kuud tammevaatides, omandades sellega ilma igasuguste lisanditeta kaunilt kuldset värvust.

Anejo.  "Iidne". Sellel märjukesel on kõige suurem laagerdus, ta vananeb vähemalt aasta tammevaatides, saavutades imelise merevaigu värvuse. Veel kauem laagerdatud tequila sarnaneb värvuse poolest  kvaliteetse konjakiga.

Tequilad Reposado, Anejo - on mõistetavalt väärtuslikumad tequilad, reeglina sisaldavad nad 100% agaavimahla, neid võib julgesti nimetada mehhiklaste tulivee kvintessentsiks.

Tequila tänapäeval 

Niisiis ammustest aegadest pärit joogi popularsus kasvab väsimatult iga päevaga laia maailma mastaabis. Kohalikud mehhiklased eelistavad ikka odavamat mezkali, tarbitatakse ka pulket. Mehhiko valitsus on väga valvas ekspordiva joogi suhtes, sest tegemist on ju ikkagi nende riigi vastuvaieldamatu sümboliga, mis hoiab endas igivanu traditsioone, aga ka omapärast tarbimiskultuuri.

Kuidas tequilat tarbida

Tequila peab olema mitte liiga soe, kuid ka mitte liig jahe. Traditsiooniliselt juuakse nii tequilat kui mezkali väikestest, kitsastest, kuid kõrgematest pitsidest, mehhiklased hüüavad neid "suksudeks" (hisp. "caballito"). Kõige õigem on tarbida liiliaviina soola ja laimiga (NB: mitte sidruniga!). Juua kohe põhjani või mitte olevat maitseasi.

Kõige levinumad tequila tarbimisviisid:
1. Klassikaline. Väikesesse pitsi kallatakse 2 cm jooki. Võetakse ühe käe näpu vahele laimi viil, teise käeselga määritatase väike rida laimimahla, millele raputatakse soola. Siis viiakse läbi aktsioon "limpsi, joo, hammusta" ehk siis vastavalt soola, tequila, laim.

2. Seda variatsiooni nimetatakse mehhiklaste poolt rapido, ehk siis meie keeli "löö-ja-joo", või siis "Tequila-bum". 2 cl tequilat ja 2 cl toonikut kallatakse väikesesse klaasi, asetatakse käsi peale ja lüüakse vastu baariletti, et klaasi tekkiksid lustakad mullikesed. Juuakse korraga ära.

3. Tequilaga valmistatakse ka palju erinevaid kokteile. Nendest kuulsamad Tequila Sunrise ja Margarita on unepealt tuttavad igale baarimehele.

Kusjuures päriolumaal kuulub joomise rituaalile ka külm sangrita, kohalik karastusjook, mis on valmistatud punase apelsini mahlast või laimist, tomati mahlast ja chilli piprast. Tequila sobib ideaalselt natsionaalsele roale guacamole (avokaado püree terava tomatikastmega).

Kokkuvõtlikult... 

Mehhiko kuumus ja teravus, erksad värvid, unustamatu lõunamaine kirglikkus, särtsakas kitarr, tujuküllane muusika, vürtsikad natchos, isuäratavad tortilljas... Mehhiko on kuulus oma värvikate kultuuride integratsiooni poolest. Hispaaniaanlaste ja indiaanlaste traditsioonid täiendavad teineteist, lisavad kogu kultuurile erksust, kirge, aga ka avatust ja värskemaid tuuli. Sellega tequila õhtusse sobib väike tunneterohke serenaad või kirglik naissoolo a la flamenko, lehvivate seelikuääre ja lahtiste juustega, aga miks mitte katsetada põlisindiaanlaste rituaalsete tantsudega. Peaasi, et on värviküllane ja lõbus, nagu Tequila päritolumaa ise. Isiklikult olen veendunud, et peale teist hot shoti fantaasia ja kreatiivsus Teid juba maha ei jäta. Arriva!!!

Väljavõte eelmise aasta talve päevikust.

24. detsember.
Niisiis kartulisalat valma, praad ahjus, napoleonikook lõhnab ahvatlevalt külmkapis. Kodu korras, pliit läigib, uus pluus seljas, pea pestud, sõjamaalingud tehtud, jalad raseeritud. Kuusepuu, värdjas, kui veel kord kukud, söödan sind hullunud tiigrile ära või viskan tänavale. Pole aega ju sind sättida. Noh külalised, võtke mõnusalt istet, elagu vaiksed peresisesed Jõulud. Nii vähemalt tundub, kui mitte keerata päevaseid peretoimetusi kujutletaval videomaki lindil varahommikuni tagasi. Tol ajal toimus küll kõik nagu kiirenduse peal mängitud varaindis. A nüüd on vähemalt vaikus ja lookas laud. Jõulud ja glögi. Proosit!

25. detsember
Diivan, telekas. Külmkapp. Diivan-telekas. Külmkapp. "Üksinda kodus", "Dalmaatsiad"… Hallooo? Ah, mis, õnne valada? Jaaa, kohe tuleme! Et siis valame.. Õnne… Ja õlle. Nii kõvasti ja valesti, et koer pistab ise plehku ning üritab nõudepesumasinasse peituda, aga ei mahu ja poeb puuri… Pakun toosti: et õnne ikka oleks!

26.detsember.
Diivan. Telekas. Külmkapp. Diivan-telekas. Külmkapp. Jälle üksinda kodus. Jälle dalmaatsiad… Dalmaatsiaad? Dalmaatsiaad! Ootootoot. Halloo! Kas te lasite oma koera pesumasinast välja? Ahsoo, see oli hoopis tema puur.. Okkeii…

27 detsember.
Päev nagu päev ikka. Õhtul külla? Okei. Martini ja mandariinid teie poolt. Zakuska minu poolt. Jõulud juu vaid kord aastas! Ja näeme ka umbes sama tihti! Ei näe põhjust, et jääda karsklaseks… Ei, kuusepuu ei kuku, ta lihtsalt on meil veidi viltune. Arge te ka kukkuge. Läheks äkki õue tuulutama? Napooleoni? Ei, enam pole, lähme ikka õue, ma mängin ise teile Napoleoni, kui tarvis, või Susaninit...

28 detsember.
Diivan, diivan, diivan. Kurat, tuleb lõpuks ometi ärgata ja uurida, kus asub mu kodus külmutuskapp. Kah mulle Napooleon! Ja kessee kurat on vetsu nii lõplikult vallutanud? Ma lihtsalt pean ennast kohe tühjendama. Selline tunne et veresoontes voolab ka ei miskit muud kui kartulisalat ja mõni heeringas peedikasuka all. Aju asemel on aga mandariin ja midagi alkohoolset. Külla? Noh, külla siis külla. Jõuludeajal tuleb hea laps olla ja kõiki sugulasi oma seltsiga õnnistada.

29. detsember.
Käiks sel aastal veel mõnede sugulaste juures läbi… Ärge mulle enam kallake. Nojah, kui siis ainult tulevase aasta nimel. Et see ikka parem oleks!! Oi, ärge palun nii palju mulle serveerige, muidu sünnitan kohe ära või ajab kõhusisu ennast kõrvadest välja. Ei ole ka kuigi kena pilt.

30.detsember.
Hurraaa, aastavahetus tulekul!!! Külmkapp on taas avastatud, täidetud ja palub haledalt korisedes armu.. Ole vait, piripill, mahub küll veel üks kook sisse…

31. detsember.
Salat valma, praad ahjus, napoleonikook ja mõned koogid veel. Igast külast sai kaasa võetud. Kodu korras, pliit läigib, kleit triigitud, pea pestud, jalad raseeritud, sõjamaalingud tehtud. Kuusepuu, no seisa juba, va okkassiga, muidu söödan sind hullunud külalistele delikatessina pähe! Elagu UUS AASTA!!! Aidaa õue, naabritele õnne soovima!!!

1. jaanuaar.
Diivan. Külmkapp. Diivan. Misasja, jälle "Üksinda kodus"!? Ei, jääb ära, parem juba "Saatuse iroonia", seal vähemalt elamisi ei lõhuta... Külla on keegi tulija? Huraa, astuge sisse, kallikesed! Las see kuusk vedeleb, ta uusaastakoomas, nagu enamus kaasmaalasi… Head uut aastat!!!!! Joomiskultuuriga on meil kõik kombes, selle nimel tasub võtta, eksju. Cin-cin!!

2. jaanuaar.
Halloo? Ahjaa, ei jõudnudki eelmine kord ennustatud. Mis sitasti see uuesti. Me siis tuleme. Aga ei mingit alkot seekord, eks. Ainult natukene amarettot kohvi sisse. Ei, palun, ainult mitte sült, muidu ma ropsin meie helde tuleviku juba olevikus täis… Oo, ennustab head õnne. Sobib! Ametikõrgendust. Ojaaa!!! Jah, ei näe põhjust… Klaasike head konjakit meie särava tuleviku nimel!!! Ennustaks veel veidike, mul veel selles aastas hädasti tervist ja raha ja imidzimuutmist vaja, no et tulevase kõrgema staatusega soliidne välja paista… Ja kohe koju, homme mõnedel tööpäev ikkagistki… Konjakit? Davaii, kuidas siis muidu. Minu poolt toost: õõõõõõ…

3. jaanuar.
Hämar mälestus eilsest, sellest kuidas koer puges ise nõudepesumasinasse ja sulges enda järel ise ukse. Peab vist nüüd hoogu maha võtma. Aga õigeusu jõulud ka veel ees… Ja veel mõned sünnipäevad.  Ei näe põhjust karsklaseks jääda…

Et siis rahulikke talvepühi, kallikesed!



*Kõik sündmused on kõvasti liialdatud ja ükski loom ei saanud nende sündmuste käigus kannatada.