Tuesday, February 22, 2011

Valu

Tunne, nagu imetilluke, villanõelaterava hargiga kurivaim keeraks su soolestikust valulikke sõlmi. Väikesi sõlmekesi, mis panevad sünnitusmajas õpitud püüdlikkusega puhuma seda allumatut valu venitavate häälikute abil oma õhkavast sisikonnast välja. Halastamatu käsk omaenda organismilt, mis, nagu pausi-nupp paneb kadestusväärse järjepidevusega iga natukese aja tagant  ümberringi  toimuva elu pildi kinni jooksma. Vihatud abitust trotsides jääd siiski usaldama oma keha loomulikke jõudu. Kuuletud kannatustele, vajudes põrandale kokku nagu aravõitu krants. Käes hoitud supipottis saab sest hetkest peale köögi kujunduselement, kaunilt boršipunased triibud rohelistel seintel...

Ööpäevad hingematvat valu, nagu märk sellest, et minu sisse on endale pesa teinud üks kõikidest koletistest kõige koledaim tegelane - viha ja pettumuse ristandliik, mis alles nüüd, aastaid peale tekkimist, hakkab lõpuks nagu soolekivi väljapääsu poole liikuma. Piinarikkalt... Rebides teravate äärtega hinge ja kõhuõõnsusi. Paar päeva põrgut. Siiski paar päeva lootusrikkat põrgut, sest ainukene asi, mille najal hoidsin ennast püsti sellles etanoolita ringikäivas maailmas, oli alateadlik arusaam, et veel paar võigast minutit/tundi/päeva ja hing koos soolestikuga väljutavad selle pigistava kivikese minu seest jäädavalt...

Valu on möödas.  Kujutletav kivike on mu kehast minema kihutatud. Siiski kardan, et hinge sisse jäi koletis siiski elama, küll füüsilisest puhastatusest ja antibiootilisest mõjust nõrgestatuna, kuid... On vaid aja küsimus, millal ta mind jälle krantsilikult neljakäpukile asetab...

Halvim, mida võib inimene endale teha - hoida negatiivseid emotsioone enda sees.

No comments:

Post a Comment