Tuesday, March 8, 2011

"Me vastutame nende eest, kelle me oleme taltsutanud." Antoine de Saint Exupery.

Igas lastega varustatud peres saab kunagi küpseks kukkel nimega "Tahan endale koera!". Väiksed silmad säravad nagu suure vankri tähed, nähes mõnda puudlikest õues, suukene pudistab ülima armsusega "emmä, ostame kutsut!". Emme kummardab lapsukese kõrval, küsides üle kas too hakkab ise kutsuga tegelema, millepeale viieaastane vastab poliitkorrektse tähtsusega "Jaaa! Mina ise hakkan!". Emme on liigutatud. Ja nii kirjutatakse ilma pikemalt mõtlemata tähtsale otsusele alla. Nagu tihtipeale ikka lepingutele alla kirjutatakse - kes neid punkte ikka jälgida jõuab, see tühi bürokraatia ju!

Me otsustame, et lapsel on aeg vastutamist õppida, et see on meie kui vanemate pedagoogiliselt 100% õige käitumine. Mõtleme, et mis see ära ei ole, üks pisikene ja üliarmas suu juures... Aga esiteks, see üliarmas suu on midagi enamat, kui väike karvapall, mis lesib voodis pehmete mänguloomade vahel nii et ei tee vahetki hingetul ja hingega "mänguasjal". Aga ta on ju siiski hingega, ja kaugeltki mingi mängukann! Ning ootab/vajab/väärib (valida vastavalt enda  arengutasemele) ka vastavat suhtumist.

Huvitav küll... Me ei usalda oma lapsi üksinda koju, ei lase neil rääkida võõraste onudega, me lõikame neile lihapraadi tükkideks, pühime peput ja otsustame ise, et transformer pole siiski piisavalt arendav mänguasi, ostes sünnipäevaks järjekordse legokomplekti. Ja siis järsku usaldame alles kevadlillena tärkavale inimesele kellegi ELU! Ajapikku kaob lapsel, juriidiliseltki vastutamatul inimesehakatisel algne hoolitsemiseihk, saab olematuks aeg, muutuvad huvid ja päevakavagi. Parimal juhul me ei hakka talle kurjasti ette heitma "Aga see on ju SINU koer!", vaid koristame looma väljaheiteid ise. Halvemal juhul tõdeme, et karvapallikesel pole siiski  kohta me kodus ja südametes, ning otsustame loom ära anda. Võib-olla laseme niisama "tänavale" jooksma minna. Mõni meist võtab ehk patu enda kanda ja surmab probleemaatilist looma lähimas kliinikus. Sisuliselt on tulemus sama - kunagine lapsepõlve unistus kas:
a) satub üksinda suurele tänavale, kus ta kas jääb auto alla või sureb nälga;  
b) läeheb varjupaika, kus teda 14 päeva maksumaksja raha eest hoitakse ja  ravitsetakse ja siis, sest varjupaigad on ka ülekoormatud - lõpp on ikka sama.

Olgu see surmav süst professionaalsete töötajate käe all või armetu surm tänaval. Küsimuse eetiline pool, ma kaldun arvama, on üsna retooriline. Minu meelest on vahest märksa eetilisem ise tappa kui lasta ümbritseval maailmal piinarikkalt mõrvata abitut looma. Sest, kordan ennast, lõpp on sama - loomsete jääkide ümbertöötlustehases. Kunagi nunnutatud pereliige leiab oma lõppu hakklihamasinas. Olgu see vähemalt oma vastutusel, enda raha eest, et süda tunneks kogu olukorra tõsidust. Mitte oma egoistliku ellusuhtumisega niigi vaese riigi peale veeratatud vastutuse käkk!

Et olukord ei kujuneks niivõrd võikaks, tuleks priorioteedid varakult paiga panna. Hoolega arvestada oma jõude - kodu pindala, ajalisi ja majanduslikke ressursse, soovitud lemmiklooma iseärasusi. Arvestada sellega, et tegemist ei ole pelgalt diivani kaunistusega. Koera puhul on tegemist siiski tööloomaga, erinevaid tõugu on ju kunagi aretatud omal eesmärgil, olgu see jahipidamine, inimeste päästmine ja aitamine mingil muul viisil. Loom vajab oma võimete rakendamist, mitte sisutut ootamist, millal väsinud peremees ükskord koju tuleb, süüa annab ja tuima näoga õue viib. Vajab füüsilist ja vaimset koormust. Vajab südamlikku soojust, mitte bling-blingilisi  kehakatteid. Ja siirat, mitte aksessuaarilist armastust oma peremehe poolt. 

Suhtumine "lapsuke tahab - saagu ja vastutagu!" on nii väär!!! Pagan küll, ka laps on meie, targemate inimeste vastutusel! Kas saame hakkama ühe lisa vastutusega?   


Saatana sigitis, nagu ma olen, olen kogenud "ebavajaliku" looma surmamist, magama panek on vast liiga pehme öelda. Mitte otseselt enda oma, aga küllalt lähedase, ma tean, mida see reaalselt endast kujutab. Võib-olla tänu sellele on nüüd peres paigas ka prioriteedid. Minu lapsed ei ütle "Ma tahan koera!", vaid väljendavad ennast järgmiselt: "kui ma suuremaks kasvan, ostan endale koera". Loodan, et sõnad ka midagi tähendavad. Sest kellegi elu - see on liiga suur otsus. Kui eutanaasia selles kontekstis on me ühiskonna poolt loogilistel põhjustel toetatav, ei välista see isiku enda vastutust. Ja kasvatuse ülesanne on selle mõistuslik arendamine, mitte pime järeleandmine.

Pühendatud ühele väga vahvale, kuid väga iseloomukale dalmaatslasele - Charmale.
Anna andeks, armas hing... Oled meil kõigil meeles!
:(

Tuesday, March 1, 2011

Viie minutiga nohust priiks hiina meditsiini meetoditega.

Kuidas viie minutiga saada nohust lahti. Appi tõttavad hiina traditsioonid. Otsi üles need viis punkti, masseeri neid sõrmeotstega igaüks ühe minuti jooksul, üsna tugevasti. Kaks punkti korraga.


Punkt № 1. Kui jätkata kulmujoont, siis see punkt jääb kulmujoone ja ninaselja ristumiskohta.

Punkt № 2. Need süm
meetrilised punktid asuvad näo mõlemal pool. Need on kergelt aimatavad lohukesed , umbes 2 cm-st kulmu välisest servast.

Punkt № 3. Kaks sümmeetrilist punkti nina sisemises ääres, silmakoobaste juures.


Punkt № 4. Sümmeetrilised punktid poole cm kaugusel ninatiibadest.




Punkt № 5. Nüüd võtta ette kukkal. Paiguta kaelale oma käelaba, nõnda et väikesõrm puudutab parema kõrva nibu. Siis osutub nimetissõrm just õigele kohale. Samamoodi avastad ka teise punkti. Enam-vähem täpselt üleminekust peast kaelale, nagu ma aru saan.



 Head paranemist! Meile