Monday, May 14, 2012

Perekonnatugevuse teooria

Juba aastakümneid tagasi, kui suurpere talud olid end välja elamas ja moodi läks urbanistlik elu, harjus inimkond peresisese eraldatusega. Uhke asi ju, igal paaril oma kodu, kui lapsed magavad eraldi toas ning vanemad saavad rahus telekat vaadata ning muudki huvitavad kõvema häälega ette võtta. Teatavasti heaga harjub kiiresti. Mina näiteks enam ei kujutagi ette, kuidas vanasti ühe suure perena elati, ühist kööki jagati, tuli takus ja piss peos, oodati oma vetsujärjekorda, armatseti teki all, kähku ja häbitundega. Aga eks sellise korralduse juures oli ka hea pool. Näiteks ei olnud vast iial probleeme lastehoiuga - keegi ikka kodus. Elamisega seotud probleeme lahendati koos- nii materiaalses kui organisatoorilises aspektis. Ma usun, et ninapidi elamine andis meie esivanematele ka rohkesti suhtlemisoskusi, seal hulgas kaastunnet, empaatiat ja teineteisega arvestamist...  

Aga jutt pole sugugi sellest.  Tegelikult jutt puudutab hoopis seda uuemat aega, kaasaegsemat elu, kus igal põlvkonnal on oma elamine koos oma murede ja vigadega. Eks igaüks meist on aeg-ajalt käimas aitamas oma vanemaid ja vanavanemaidki, nii nagu nemad olid omal ajal meie jaoks olemas. Kuid siiski mulle tundub, igatahes minu peres on väljakujunenud selline olukord, et peresisene abistamine käib nagu astmeliselt - ema aitab vanaema, laps - ema, laps ise kasvatab lapselapsi ja unistab nende abist. Siin on loogika olemas, sest vaatamata urbanistlikule eraldatusele, eksisteerivad kindlad paarid, kelle võimuses on teineteisele vajaduse korral abi osutada. Ja nii me jõuamegi, elades igaüks oma elu, olla hoolivad ja abivalmid ka oma lähedaste vastu. Aga selles teoorias on ääretult tähtis see, et iga lüli selles ketis oleks veatu, et maast madalast saaks iga laps oma vanematelt küllalt aga mitte liiga palju tähelepanu, et tulevikus nagu valgust täis laetud päikesepatarei, anda oma energiat tagasi.

Võib olla olen liigselt kalk ratsionalist, kuid leian, et me ühiskond säilibki ainult tänu sellistele veatutele kettidele, kettidele, kus sünnivad ja kasvavad lapsed, kes otsapidi iga kell on oma vanemaid toetamas. Tuksi läheb asi siis, kui üks vahepeaalne lüli ei ole piisavalt tugev. Kui lapsepõlves ei saa inimesehakatis selgeks, et tema ei ole maailmanaba, kelle nimel kõik teised peavad vastuvaidlematult head tegema, ilma et ta ise midagi liigutama peaks. Ta ei aita oma vanemaid, on pidevalt koormaks oma lastele, sest nemad peavad tegema topelttööd, ajab täiesti segamini oma lastelaste elu. Vastutustunde puudumine on meie ajastu haigus, see halvab väikese pereketi elu, kokkuvõtlikult mõjutades kogu ühiskonda. Ainult ühtsuses, vastutustundes, abivalmiduses on meie ühiskonna tugevus. Ja see, nagu kõik muu, pärineb lapsepõlvest.

Wednesday, April 25, 2012

Morn on norm

Hilishommikune buss. Töö-, kooli- ja niisama šopinguinimesed ootavad mornilt, millal krigisev ühistransport toimetav neid punktist „A“ punkti „B“. Harjumuspäraselt sajab. Igakord uksi avades hingab buss värske õhuga koos  sisse järgmise portsu morne inimesi.  Noored või vanad, lohakad või hoolitsetud, sportlikud või viksid – suunurgad kõigil ühtemoodi,  allapoole. Neid kaasinimesi vaadates, pähe ronib mõte, et „morn on me maal täitsa norm“.  Normaalne, traditsiooniline, harjumuspärane… Eesti norm on olla morn.  Paraku.

Pikkamööda kaassõitjatega ühele lainele lülitudes, mõtisklen edasi. „Eks need suunurgad allapoole inimesed ongi täiesti tavalised Eestimaa inimesed, lihtinimesed oma muredega, oma probleemidega, oma võlgadega, oma hirmudega. Nagu ma isegi. Lihtsalt mina olen üks paratamatult trotslik tüüp, kes kiuste ei lase muremõtetel ennast põrmuks teha.  Jahm, on muresid, on probleeme, on võlgu ja pabinaid – so what? Ükskord me pääseme neist niikuinii,  jätame surres nende kõigega hüvasti ega suuda valitseda oma suunurki enam iial. Praegu aga veel suudame. Väidetakse ju teadlaste poolt , et naerusuu loobki  inimese sisse hea tuju, mitte ilmtingimata vastupidi“…  Nende mõteteni jõudes, kontrollin igaks puhuks oma miimilisi lihaseid, naeratades väärikale, kui ikka küllalt mornile prouale esiukse ees. Proua kohmetub ja keerab pilgu ära. „Oh issver, mõtlen ma, nüüd peetakse mind veel  hulluks, või, mis veel hullem, lesbiks. Põrgu päralt, naeratan parem aknasse, pole viisakas normaalseid inimesi segadusse ajada “. Sõit jätkub, finišeerides võidujooksuga väljapääsu suunas. Selline ongi tavaliste inimeste elu. Kiire, vihmane ja morn. Elu, kus ei ole ruumi naeratuseks. Need inimesed ei suudagi oma suunurki  teadlikult ülespoole sundida, sest  kogu aju pindala on hõivanud lõputud argielulised mured ja asjaajamised.  No millal ja miks peaks tegelikult üks keskmine eestlane naeratama, kui leivaraha teenimise teel niipalju närvesöövaid takistusi, kui suust kaduvate hammaste parandamine võtab kogu pere söögiraha, kui seadused kaitsevad ainult nende endi loojaid… Riigis, kus pead oma enda kodumaal kõigile vahusuiselt tõestama, et üldse midagi väärt oled, kus riigi kuningad mitte ei toimeta lihtsate inimese heaks, vaid hoopis vastupidi …

Nende mõtete saatel jõuan kaubanduskeskusesse... Jälle mornid näod, kiired sammud, olen juba nendega justkui harjunud…  Ja üks nägu. Nägu, mis sattudes mu silmafookusesse ei mahu harjumuspärasesse  „normi“.  Peenemaitseline mantel ning kelmikas sallike - laitmatu, nagu siitsamast, poevitriinist välja tulnud. Enesekindel pilk, muretu hoiak ja…  kauaigatsetud  naeratus.  Ja täpiks i kohale –   äratundmisrõõm ning mõistmine, et, nomina sunt odiosa,  see ongi ju see kuningas, igatahes üks neist, kelle õlul peaksid olema kõikide nende lihtinimeste mured ja vaevad, kes siin ja seal me maal mornilt ringi siblivad.  Tema on üks nendest,  kes meid kaitseb ja avitab, tema on see, kes meie, lihtinimeste nimel  elab. Tema on see, kelle ees vanasti minusugune lihtrahvas maha viskus ja tänama ning õnnistama kukkus. Sest ainult temasuguste võimuses oli kergendada rahva koormaid, kinkida  muretuid naeratusi sadadele, tuhandetele.  Vanasti. Nüüdisaegu on otsekui teine tava – kergemaks tehakse ikka rahva rahakotte ja naeratusi jäetakse ikka ainult endale. Ei morjenda teda lihtrahva mured sugugi, tema jaoks on elu –  tsirkus, täis nalja, trikke, klounaadi, näitlemist…

Mõtelennu lõpetuseks ning arutluste kinnituseks, kostub kõrvaklappidest Siiri Sisaski kananahka tekitav võimas hääl. Mis maa see on... Kurb. Kuid siiski. Naeratagem, daamid ja härrased. Äkki lähebki paremaks. Teadlased ju väidavad nii.