Friday, October 11, 2013

Loits

Pange tähele, kuidas ja millest meie oma päeva jooksul räägime. Kui palju on me vestlustes-mõtetes positiivset, kui palju on negatiivse alatooniga momente? Ja kui kauaks me nende negatiivsuste külge klammerdume? Kas vestluses kollegi-sõbranna-kaasaga lisaks kasutu kriitikanooltele, elu-olu kirumisele on miskit rõõmsat ja produktiivset ka? Kui tihti me märkame lähedaste ponnistusi? Kui palju me kii...dame oma lapsi? Kas me anname positiivset tagasisidet inimestele, kes on seda väärt, kas me toetame nende andekusi ning motiveerime neid omakorda jätkama? Või kadestame, otsime vigu ja teeme maatasa?

Ühtelugu tuleb meelde pedaõpingute aeg, üks loeng, mille nime enam kahjuks ei mäletagi. Suur kõlav saal ning üks erakordselt soe ja huvitav pedagoog Maria Tilk innukalt üliõpilaste ridade vahel astumas. Sellest ajast peale, selles saalis, mida enam ei eksisteerigi, jäid mu pähe igaveseks kõlama maagilised sõnad, mis pajatasid kasvatusteaduste ajaloost:„sõnades on loits“, „tühje sõnu ei tohi suust välja ajada“.

Ma ei ole päris kindel, kas ja kuidas suudan neid väärt mõtteid oma ametis töötama panna, aga ühte tean ma kindlalt – tõesti, alati tuleb mõelda, mida sa ütled. Mida ütled, millest mõtled, mida kirjutad. Sest sõnal on võimas jõud, vägi. Heas sõnas on hea vägi ja halvas halb. Ja meie enda valida on millist väge me oma päeva laseme.

Väljavõtte algaja jalgratturi feissarist

Ai pergele... Peaaegu esimene õnnetus liikluses. Ääärepealt sõitsin otse ühele... Smart´ile. Ületasin jalakäia kiirusega teed. Ületasin küll rohelisele, aga säherguses, tobedas, "autole ka lubatud" kohas, juunou, mina neid nimetusi ei tea. Ja üks smardikas leidis, et mind ei ole vaja üle lasta või siis ei märganud mind "väiksekest", või oli lihtsalt karm hommik... Ühesõnaga jäi jumalast keset üsna... kitsat teeületamiskohta pidama, mina pressisin täiega pidureid ja kui mõlemad osalised taipasid, mis äärepealt juhtunud on, läks tuju kuidagi jõle heaks. Mina särasin, sest silme ees jooksis pealkiri "Kaks poekaru sõitsid mustakivi teel avariisse", meesblondiin "autos" säras ka, eks tal omi põhjuseid. Nii me siis särasime teineteisele natukest aega, nautisime vastastikust sõbralikkust ja jätkasime omi teid vihmale kiuste väga joviaalses meeleolus.

Hea, kui on olemas säravaid, huumoriga inimesi, et kõik ei lenda teineteisele kohe sõimlemisega ja tapvate nooltega pilgus peale. Sära silmis ning turvalist liiklemist teile!

Siiralt teie, granaadiga ahv

Ideaalsed kaaslased?

Saagem juba aru – ideaalseid paarilisi ei ole olemas, on vaid vähem kauged subjektiivsetest, olematutest musterkujudest õnnekaaslased. Elu on iseenesest juba toosama õnn! Ning ta on ainuüksi meie endi kätes. Kasvatada tarvitseb vaid lapsi ja koeri!

Да давайте уже поймем - идеальных людей (супругов) нет, есть лишь менее далекие от субъективных, несуществующих совершенств товарищи по счастью. Ибо жизнь сама по себе – счастье! И она исключительно в наших руках. А воспитывать надо детей и собак!

Emaarmastusega isa vastu.

Armsad emmed, kontrolligem, mida me oma laste kuuldes räägime, eks. Lasteaedniku ja lihtsalt laste suhtes tähelepaneliku inimesena olen tihtilugu valutanud oma südant laste pärast, kelle isal "on aega ainult oma sõprade/töö/arvuti/muu säärase jaoks", kes arvab, et "ah, need mehed ainult joovad ja joovad" ja leiab, et isa "armastab oma sõpru/oma autot/raha rohkem kui mind ja emmet". Siiski usun, et alla 6-aastane laps EI TULE nende mõtete peale ise, vaid neid on temale sisestatud... Ja kelle poolt teame vast isegi. Ükskõik, mis ka ei oleks, kõigil on tõuse ja mõõnasid, vanemate kaklus ja klats jäägu suletud uste taha! See ei lahenda olukorda, vaid tekitab lapse hingele veel suuremaid haavu. Jätku siis, kurat, maha see "kurjajuurest" isa! No milleks ussitada? Milleks teha nii rämedalt haiget oma kõige-kõige olulisematele? Et su laps saaks juba maast madalast külge "mind ei armastata" kompleksi ning jätkaks ebaõnnestunud pere mustrit? Kelle suunas säärane kättemaks tegelikult suunatud on? Kontrolligem, mida me lapsed meie kõrval kuulda võivad. Uskuge, "raisk" ja "perse" ei ole antud juhul tegelikult isegi kõige hullem variant.

PS. Taas - ei midagi isikliku. Ei lahka siin oma pere probleeme ega loobi kivä kellegi tuttava kapsaaeda. Lihtsalt mõtted ja tähelepanekud.